Ämber kaasa! Seda kordan hommikul mitu korda enne metsasõitu. Tammepuukest tuleks kasta. Üle kuu aja pole õiget vihma tulnud. Tassin jõest ämbritäie ja kallan. Kohe kaob kõik sügavusse – nii janune maapind on Looduspidi tamme ümber. Villem, Tanel, Meelis, Harry, Arvi – nemad, noored loodusfotograafid, panid 26.aprillil selle puukese kasvama. Istutusaugu aga kaevasid vanemad fotomehed. Ja auk tuli tammele väga sügav kaevata, sest juur oli pikk. Tammele oli see kodukoht, sest mõned aastad tagasi korjasin ma sealtsamast vana puu alt peotäie tõrusid, viisin oma aeda ja kasvatasin neist taimed. Tamme juurde sai looduspilt.ee logoga tahvel, millel kiri: „Mis sellest puust istutada, mida hää meelega kaeda ei taha”. Tahaks ikka kaeda! Kaeda ja vahel kuivaga ka kasta.
Trimmer on töökorras ja 3 paagitäiega saan piiriteedel rohu niidetud. Neid radu on veel teisigi, mis niitmist vajaksid. Et oleks endal mõnus astuda ja lindudel hõlpsam putukaid napsata. Nad on kohe jaol, kui rohi maas. Musträstas sõelub kraavikalda ja teeraja vahet ja aina uued nokatäied viiakse kusagile metsaserva.
Avastasin kokkukasvanud jalakate vahelt äsja ehitatud peenikestest rohukõrtest pesa. See asub madalal, mitme puuharu põimumiskohas väikeses süvendis. Eelmisel aastal pesitses seal punarind, üle-eelmisel pöialpoiss. Punarinna pojad said kenasti lennuvõimelisteks, aga pöialpoisi omad hukkusid. Miks äsjakoorunud poegade juurde vanalind enam tagasi ei jõudnud, jäi mõistatuseks. Käin sellest pesast pesitsusajal suure kaarega eemalt mööda, vaatan kaugelt binokliga, et linnud rahus saaksid olla. Aga kui sinna satub mõni võõras inimene, siis tema ju seda ei tea. Teerada läheb pesast napilt meetri kauguselt mööda.
Säh sulle siis pärandkultuuriobjekti, mis kõigile huvilistele vaatamiseks võiks olla. Väga vastuolulised tunded valdavad mind seoses igaüheõigusega erametsades.
Metsakorraldaja lõpetas välitöö. Enne tema lahkumist ajame veel juttu ja täpsustame kuuusekultuuride vanuseid. Minu kinnistu metsad on tekkinud vanadele põllu- ja karjamaadele ja on seetõttu metsakorraldajale parajaks pähkliks. Keeruline on kirjeldada ka kunagist taluõue, kus mina olen kokku lugenud 25 puuliiki. Enamuspuuliiki polegi võimalik leida. On paarisaja-aastaseid põlispuid, aga talukohale iseloomulikke viljapuid ja marjapõõsaid. Katastriplaani järgi on see kõik metsamaa, minu silmis taluõu. Nüüd lisaks ka pärandkultuuriobjekt.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar