Pühapäeval ei tohi tööd teha, aga metsaretke võtan küll ette. Pihlapuud on õites. Jalakas puistab seemneid. Aasal õitseb aas-kurereha, metsa all laanelill. Linavästrikul on pojad pesas. Olen tunnistajaks, kui mõlemad vanalinnud saabuvad, nokad tiivulisi sitikaid täis. Mind nähes ei usalda nad pesa asukohta reeta ja kõnnivad piki paemüüri edasi-tagasi. Igaks juhuks pööran selja ja kohe ongi linnud müüri prakku kadunud. Lapsed saavad oma suutäied kätte. Seda pesa, mille mõned päevad tagasi jalaka keerdude vahelt leidsin ja kuhu vahepeal üks muna oli munetud, on käidud rüüstamas. Pahategijaks võis olla nugis või rähn. Hallikas-sinised munakoore tükid on pesa juures maas. Jääb oodata, kas linnuke jätkab pesitsemist või leiab uue kindlama pesapaiga.
Käin vaatamas, kuidas aprilli lõpus talguliste abiga istutatud kuusetaimed kasvavad. On tohutult kuiv, aga rohi annab kuusetaimedele veidi varju. Kuivamise märke pole, pungad on paisunud ja kui vihma tuleks, saaksid taimed kasvuhoo sisse. Kõrval on eelmisel kevadel istutatud kuusekultuur. Kitsehammustuste ennetamiseks said nende noorte puukeste ladvad sügisel võõbatud repellendiga Cervacol. Pildilt on näha, kuidas uued võrsed end läbi kivistunud helesinise pasta vapralt läbi suruvad. Elujõud on võimas.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar