Tänane ilm sobib hästi töötegemiseks. Pole enam liigset kuumust. Kusagil kõmistab äike. Kodust lahkudes tõmban seinast välja kõik juhtmed, mis arvutit elektrivõrguga ja Elioni kaabliga ühendavad. Hästi on meeles läinudsuvine lugu, kus äikse ajal kodust ära olles jäin ilma nii ruuterist, modemist, kuvarist ja protsessori mingist olulisest vidinast. Õnneks jäi kõvaketas kahjustamata ja see oli kõige tähtsam. Kõik muu tuli uus osta. Enam seda korrata ei taha ja olen suvel nüüd ettevaatlikum.
Enne, kui metsa jõuan, kohtun teel kiivitajate perekonnaga. Sellest kirjutan vast edaspidi. Ka konnakotkas tõuseb tee ääres põlluservalt lendu. Selle linnu nägemine on alati eriline elamus.
Täna niidan maha ka meelespealillede äraõitsenud puhmad. Vana taluaseme ümbrus saab jälle ilusamaks. Kui mõnel päeval rohkem aega, tuleb hakata koristama tuuliste päevade jooksul maha kukkunud oksarisu.
Nagu tavaks saanud, teen pärast tööd väikese jalutuskäigu oma armsatesse kohtadesse. Selleks olen pidevalt jalgradasid korras hoidnud. Et ei peaks pikas rohus sumbates puuke korjama ja sääski lendu ajama. Peagi saan tööpäeva eest preemia kätte. Üles sillakese astudes kuulen jalaka tüvel vaikset nagistamist. Väike oravapoiss! Mitte mingi linnapargi orav, vaid ehtne metsaloom. Igast kandist pole valguseolud pildistamiseks sobivad ja kuni parimat positsiooni otsin, on väike turnija mul pea kohal jalaka oksal. (Pilt) Kiigub seal ja tundub, et peagi pudeneb peenelt oksalt alla. Vaatamata oma noorusele, aitavad saba ja pikad varbad pisikese turnija järgmisele oksale ja läinud ta ongi… Loodus kingib mulle sageli selliseid kohtumisi, mis südame rõõmust põksuma panevad ja mille järel võib päeva kordaläinuks lugeda.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar