13. juuni Tibud teel

Minu tee viib enne metsa jõudmist kahe suure põllu vahelt läbi. Kevadel on seal lõokeste laulu kõige varem kuulda, siis tulevad kiivitajad, kaelustuvid ja teised tiivulised. Hiljem sookured. Mõnel kevadel, kui põldudel sulavesi mõne koha üle ujutab, peatuvad seal sageli rabahaned, sel kevadel ka laululuiged. Sügisel kogunevad suured sookurgede parved enne äralendu. Nukralt kostab siis nende vali kruugutamine. Põllu kohal peavad jahti nii välja-loorkull kui konnakotkad.

Eile tööle sõites pandi mul tee kinni. Kiivitaja seisis keset teed ja ära ei lennanud. Siis märkasin, et terve tibukari vudib kruusateel ringi. Ega ei saanudki sõita, sest nad oleksid võinud rataste alla sattuda. Kui välja läksin, lendas vanalind eemale ja tõstis valju hädakisa. Pojukesed pugesid tee serva rohu sisse varju. Kükitasin veidi aega keset teed ja siis hakkasid nad riburada jälle ringi kõndima.
Mõni tuli mu kinganinasid uurima. Kui kaks kokku said, pugesid üksteise ligi, lösutasid otse kruusale ja kohe vajusid silmad kinni. Nii väiksed olid nad, küllap äsja koorunud pojukesed. Õhtul töölt tulles olid nad ikka teel. Siis tulin kohe autost välja ja minu sammude peale pugesid kiivitajatibud ilusti tee äärde rohu sisse. Pääsesin autoga edasi.

Täna kulub pool päeva kodus muruniitmisele ja ülejäänud pool päeva eilse töö jätkamisele jõe ääres. Leian suure kuuse alt ümmarguse pesa nagu jalgpall. Arvatavasti ongi see oravapesa, mis puu otsast millegipärast alla on kukkunud. Enne kojusõitu käin veidi ringi ja kohtan taas pisikest oravat. Lippab üle niidetud õue otse jõe äärde.