Mulle meeldib vihmaga ringi kõndida ja rõõmustan, et tööd pole vaja teha. Nojah, hommikupoolikul, kui veel kuiv oli, nokitsesin siiski veidi koduaias ja kasvuhoones. Pärast teen paari-kolmetunnise loodusretke. Kohtun metsasihil ilusate sarvedega sokuga. Näen, et sihil rohus on autojäljed, mis lõpevad minu maa piiril. Seal on ümber pööratud. Kindlasti käisid meie jahimehed sokku passimas. Mul on nendega jahimaade kasutamise leping ja vastastikune suhtlemine on mõistev.
Järjest uusi õitsejaid tuleb aasale ja metsaserva juurde. Taluõuest piki jõekallast kulgeva raja ääres kasvavad vanad pärnad. Kindlasti on need sinna talupere poolt istutatud, sest kasvavad reas ja ühesuguste vahedega. Pärnad on peagi õisi paksult täis. Veel pole õied avanenud, aga see aeg pole enam kaugel.
Noorte kuuskede kaenlast upitab end valguse poole lodjapuu. Tema valged õied on imekaunid.
Vanas jõesängis on lopsakas taimestik, sest seal on niiskust rohkem. Juba on avanenud kollase võhumõõga õied.
Enne kojutulekut lõikan mõned kaseoksad ja teen õhtuseks saunaskäiguks paar vihta. Enam ei tule viheldes lehed lahti, kuigi selle aasta kasvud okstel pole veel korralikult puitunud. Õige viha tegemise aeg tuleb pärast jaani.
On ilus ja rahulik päev. Nende ridade kirjutamise ajal sajab väljas endiselt vaikset ja loodust kosutavat vihma.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar