Alati on rõõm astuda üle silla vanale taluõuele ja täna näitan ka lugejale seda võlupaika, minu metsakodu. Paremal pool on maakividest keldri nurk, mille kallal veel tööd pooleli. Eelmisel suvel koristasime keldri sissevarisenud lae ja sealt tuli suur hulk korralikke paekive. Mõtlesin, et võiks need kusagile aiaks laduda, aga miks mitte ka majaaseme kambrinurkade tähistamiseks, nagu pildil näha on. Niisuguseid töömehi annab tänapäeval vist otsida, kes suudaksid keldri kaarja lae serviti pandud paekividest uuesti taastada. Aga mine tea, ehk tulevikus keegi teeb seda ja vähemalt paekivi on kõik alles.
Ringi kõndides näen sihil metskitse söömas, kaugemalt raba poolt kostab sookurgede trompetite hõiskeid. Üle pea lendab krooksudes metskurvits. Kaugemalt metsast kostab metstuvide hu-hu-huu, üks ühelt, teine teiselt poolt. Kägu tuleb kukkumisega järjest lähemale. Ühel hetkel kostab veider häälitsus, köhatus, nagu oleks korraks hing kinni jäänud. Siis kukub edasi. Kas juba „okas kurgus”? Kuigi kõige arvukamalt on meil metsvinte, siis mina olen viimasel ajal märganud, et musträstaid on ikka ka hästi palju. Kodu poole sõites vilksatab põõsaste vahelt üle tee lippav tume sorgus sabaga elukas. Küllap ta kährik oli, kuigi kasvult alles lapseohtu.
Ilusad on need Eestimaa suveõhtud, mil loodus on täis salapäraseid kohtumisi, värve, lõhnu ja hääli.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar