Täna niidan pärandkultuuriobjekti, ajaloolise talutee, ühe osa rohust puhtaks (pildil). Selle lõigu pikkus on 460 m. Samapalju on teises kohas veel niita. Varjus on rohi rinnuni, kuivemates kohtades kõrbenud. Päikese käes leian mõned punased maasikad ja pistan suhu. Magusad, aga väiksevõitu. Teen korda veel ühe põllulapi taluõuel, kuhu 2001.a. tammeseemikud istutasin. Mõned puud on üle 2 m kõrged, mõned põevad korduvate kahjustuste tagajärjel. Et kitsed võrseid hammustavad, seda teadsin ja pritsisin puid Plantskyddiga, hiljem määrisin oksi ka Cervacoliga. Põdrad pole siiani õnneks käinud. Aga et eelmisel, 2006/2007 talvel jäneste rünnak lahti läheb, seda ei osanud ette näha ja juba harjavarre jämedusi puutüvesid altpoolt kaitsta. Eks nad koorisid mõnda nii hullusti, et tuli maha lõigata. Uued võrsed hakkavad lõigatud kohalt edasi kasvama. Koduteel kalpsabki üks paharet, halljänes, piki põldudevahelist teed. Esialgu on orast neil süüa küll ja tammekoort veel ei taheta. Suuremat huvi tuntakse paarilise leidmise vastu ja seepärast pea laiali ringi sagitaksegi. Erilist sümpaatiat ma nende tegelaste vastu ei tunne ja isegi pildistamise soovi täna pole. Käed surisevad ja sõrmeotsad kipuvad gaasihoova liigutamisest tuimaks minema.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar