Ilm pole enam nii lämbe kui kahel eelmisel päeval. Õhtul päevasündmusi kirja pannes tunnen, et sai töötatud üsna füüsiliste võimete piiril. Umbes neli tundi niitsin sünnikodu õuemaal rohtu ja õhtul vedasime taas kuivi küttepuid. Kulus veel viis tundi, aga kõik halud said kuuri laotud. Tuppa sain alles siis, kui ööbik oma igaöist laulu toomingapõõsas alustas.Kui ma oma lugudes räägin mitmest kodukohast, siis nii ongi. Üks on sünnikodu, kus on suurem osa mulle kuuluvast metsa- ja põllumaast. Saadud päranduseks oma isalt. Hoonetest on alles vaid suure karjalauda kivimüürid. Teine kodu on emalt - kolhooside ajal ehitatud maja koos õuekrundiga, kus kasvasid üles mu lapsed ja kus elan siiani. Kolmas kodu on viimaste aastate kõige armsam paik, mu metsakodu, hingekodu, kus mets ja aasad kahel pool väikest jõge. Sellest kirjutan ma oma päevikus kindlasti kõige rohkem, sest seal elavad kõik mu tähtsad sõbrad – linnud, loomad. Seal, teistest elamistest kaugel, on rahu ja vaikust, on üksiolemist ja järelemõtlemise aega. On ka palju tööd ja unistusi. Seal on salapärased ja ürgselt läbipääsmatud metsatukad, seal on vana taluase, mis kantud pärandkultuuriobjektide nimistusse. On põlispuid ja on minu poolt istutatud noort metsa vanadel põllusiiludel. Kõik need kolm kodukohta asuvad kolmnurgas, mille kõige pikem külg on 8 km.
Pildil on metsakodu õue üks põlispuu – vana tamm.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar