23. juuni Valgeselg

Eilne päev oli sündmusterohke nii metsas kui kodukandis üldse. Keskpäeval taasavati meie kihelkonnas Vabadussõjas langenute mälestussammas. Tseremooniale andis kaalu Kaitseliidu Pärnu malevlaste rivi ja kodualevist pärit kolonelleitnandi Raivo Lumiste kohalolek ja sõnavõtt. Pidulikkust lisas piirivalveorkester Arvi Miido juhatusel. Taas on tegemist omakandi mehega. Sellised sündmused panevad mõtlema iseseisvusele, vabadusele ja oskusele olla oma maa, sealhulgas ka oma metsade peremees.

Ennelõunal olin metsas jälgimas, kuidas suve saabumine seal käib. Jõeäärses lehtpuumetsas käis puutüvedel sagimine. Valgeselg-kirjurähni pojad olid maailma avastama tulnud. Üks nooruke rähn harjutas puukoore vahelt toidu hankimist, võimles ja tegi tiivasirutusi. Viimastel aastatel on nendel lindudel minu metsas üha paremini läinud. Küllap aitab kaasa ka see, et kaldakaitsemetsades on piisavalt säilinud surnud lehtpuid, mida valgeselg oma eluks vajab.

Olin sättimas end õhtuseks vaatluskäiguks, kui kohtusin oma klubikaaslaste kotkameestega, kel oli käsil igasuvine kotka- ja must-toonekurgede poegade rõngastamine. See aasta on meie maakonna kaljukotkastel suhteliselt edukas olnud, mustkurgedel keskmine. Kahjuks minu maade kõrval asuval looduskaitsealal kotkaperel poega polnud. Paistab, et neil käibki pere kasvatamine üle aasta. Eelmisel aastal oli üks poeg, üle-eelmisel mitte ja nii vahelduvalt. Paari nädala pärast saame teada, kuidas väike-konnakotkastel läinud on. Kui kaljukotkad ja must-toonekured pesitsevad enamasti looduskaitsealadel, siis konnakotkaste elupaigad asuvad suuremalt jaolt erametsades. Kui omanik suudab oma metsas peale rahapuude märgata ka muid rikkusi ja oskab tasakaalu säilitada, on lootust tulevikuski rääkida Eestimaa mitmekesisest loodusest, mida mujalt Euroopast üha raskem leida.