Sõidan metsa ja tee ääres ilusal heinapõllul töötab frees, mis purustab kogu rohumassi ja sinnasamasse see kõdunema jääbki. Toonekured ja üks hiireviu on samuti jaol, sest konna- ja linnuliha ei või lasta niisama raisku minna. Vastuolulisi mõtteid on juba mitmendat aastat tekitanud see PRIA toetustele rajanev „põlluharimine”. Kui maaomanik küsib rentnikult tollele vastuvõetamatut rendiraha ja rentnik loobub maatüki kasutamisest, siis omanik lihtsalt purustab ilusa loomasööda sinnasamasse põllule ja võtab vastu PRIA toetuse. Kasumiga. Meie kandis on maa hindepunktid nii kõrged, et neid põlde ei ole lubatud ka metsastada, mis oleks vastuvõetavam ja mõistusepärasem. Paljud sellised toetuste põllutükid on suurte teede või farmide läheduses. Kui oleks tegu maastikuhooldusega või puisniitude taastamisega, siis saaksin taolisest niitmisest aru, aga raisata väärt põllumaad – siin on miskit väga valesti. Lohutuseks mõtlen, et need EL-i toetused ei kesta igavesti ja põld leiab kunagi kindlasti mõistliku kasutaja.
Niidan oma kraavikallast edasi ja ronin alla kraavipõhja pajupõõsaid piitsutama. Pärastlõunal sätib taevasse tumedaid pilvi, lööb välku ja müristab. Vihm katkestab töö. Ongi aeg koju sauna kütma minna.
Oh-sa-mait, milline sagimine karjamaale rajatud männinoorendikus käimas oli! Kadakatäksi perel on pojad pesast välja lennanud ja neid jätkub igale oksale. Seni peatusin igal möödasõidul selles kohas ja vaatasin, kuidas vanalinnud suuri nokatäisi ussikesi ja putukaid kogusid. Enne pessalendu peatuti mõne noore männi ladvas ja oodati, millal ma ära lähen. Pesa asukohta linnud ei taha reeta.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar