5. juuni Mõnuleja

Ilm on päeval palav. Nii tööriista kui oma südame tervise huvides kolin niitmisjärjega jõe äärde, metsakoju, kus põlispuud annavad varju. Kohati tuleb teist ringi alustada, sest kunagises taluaias, mis 9 aastat tagasi haavavõsast puhastatud sai, ei väsi see puuliik paljunemast. On ikka tohutu elujõuga puu! Tänavused võrsed on paari nädalaga kohati 20 cm pikkusteks sirgunud. Vaatamata pidevale niitmisele on järgmiseks korraks jälle uued kasvanud.

Enne kojutulekut teen tavapärase ringi metsatukkades ja jõeaasal. Vaatan üle kõik kohad, kus tean linnupesi või õõnsusi olevat. Eks on suur igatsus veelkord kohata händkaku poegi. Jõuan ringiga kuivanud haabade juurde, kus mitme korruse jagu õõnsusi. Loodan vaikselt jälgides tabada hetki, kui rähnipere elanikud toimetusi tegemas. Siis aga vaatab ühest august välja üks ninaots. Võtan binokli – nugis. Päike paistab veel puutüvele ja loomake mõnuleb kinnisilmi soojade kiirte paistes. Otsin kuuse all parema koha, et sääsed ligi ei tikuks ja klõpsin mõned võtted. Vahepeal vaatan binokliga, kas ta mind ka jälgib. Vaid hetkeks peatuvad silmad minu peal, siis sirutab ninaotsa uuesti päikese poole. Nii mõnus on ju olla, kui kõht linnumune või –poegi täis, kindel varjualune kaitsmas ja ülalt alla avar vaade olemas.