6. juuni Linnulapsed

Kodu nõuab oma osa päevast ja pärast lõunat saan metsa, jõe äärde.

Ajan laiali vanale taluõuele kerkinud mutimullahunnikud ja korjan tuulega mahakukkunud oksad lõkkeplatsile. Niidan sisse mõned jalgrajad oma lemmikpaikades. Neid pidi käies saab hea ülevaate, millised taimed kunagisel karjamaal õitsemist alustavad. See aeg on veel ees ja alles juuli algul niidan pika heina maha. Siis tuleb see ka riisuda ja saadudesse tassida. Selliselt tegutsedes on 6-7 aasta jooksul tekkinud üsna liigirikas taimekooslus. Seal jõekäärus on kaldal vanu tammesid, saari, kaski ja haabu. Kohati olen alles jätnud ilusamaid toomingaid. Halli lepa olen aastatega aegjärksega välja raiunud. Keset rohumaad on kaunid noorte kuuskede grupid. Metsamajandamiskava järgi oli seal omaette eraldis veekaitsemetsas. Praegu on nagu pisike, ilusate vaadetega puisheinamaa. Näis, kuidas metsakorraldaja uues kavas seda kirjeldab. Minu silmis on see osa pärandkultuuriobjektist, talumaastiku üks osa. Pealegi on see koht, kus paar aastat tagasi sügisel elus esimest korda lähedalt ilvest vabas looduses nägin. Metsakiisu varitses kitsetallesid, aga kitsemamma märkas õigel ajal, tegi valju röögatuse ja jooksuga otse jõkke. Ilves ei jõudnud ja vette järele ka ei hüpanud. Seal kaldal ta siis pettunult lõõtsutas, kuni märkas, et meie (olime poja ja tema elukaaslasega) kohe kõrval kuuse all teda vaatame. Pööras ringi ja kadus vaikselt oma teed.

Linavästriku pojad kivimüüri augus on juba nii suured, et päeva-paari pärast lähevad lendu. Üks oli risti avause ees ja andis suure linnu mõõdu välja. Ainult sulestik on veel ühtlaselt hall. Linnupesa tõttu on taluõues mul müüri ääred ikka niitmata.

Ootamatult algab põõsastes piiksumine ja sagimine. Vana jalaka tüvel on korraga kaks või kolm halli linnukest. Kõrval toomingal samuti. Puukoristaja pojad on väljas! Jälgin veidi, kuidas üks lind teisele rohelise tõugu noka vahele pistab. Küllap vanalind toidab poega. Kuni kaamera toon, on vaid kaks sagivat linnukest alles. Pildile jääb seekord üksainus.

Üle mitme päeva näen konnakotkast põllu kohal tiirutamas. Kotkaisandal on vaja pere eest hoolitseda ja toitu hankida. Mamma istub juba mai algusest pesal ja 40 päevaga peaks pojuke munast kooruma. Läheb veel vähemalt kuu, kui teada saan, kas pesitsemine oli edukas. Tuleb poegade rõngastamise aeg. Kuna naabriteks on nii rongad kui nugis, peavad linnud saama rahulikult pesas kohal olla või lähima puu otsas valvata. Inimesel pole sinna asja. Olen sellest reeglist ise väga rangelt kinni pidanud ja eelmistel aastatel on kotkapaaril hästi läinud.