7. juuni Murjam

See lugu algas selle aasta vihmasel ja pimedal 13.veebruaril. Kohtusin naabervalla metsaomanikuga, et minna vaatama minu metsades tehtud töid. Kui jõudsime autoga jõe äärde, et asuda ringkäigule, kostus tee äärest lepavirnast haledat näugumist. Läksime vaatama. Virna alt ronis välja üleni märg räsitud olemisega noor kass. Esimene mulje oli, et nii inetu ja nälginud. Vaatasin järele – emane pealekauba. Pakkusin kaasa võetud võileivast tükikese, aga toit teda ei huvitanud. Tahtis hoopis, et teda märgataks, silitataks ja maha ei jäetaks. Meil polnud pikalt aega ja asusime ringkäigule, et vaadata kuusekultuure ja noorendikke. Kassike ei jäänud meist sammugi maha. Hüppas üle vett täis kraavide ja kui vahemaa meie vahel pikemaks venis, siis tõstis haledat kisa. Ise mõtlesin, et kaua ta ikka sedaviisi jõuab. Kui olime 3-4 km maha käinud ja ringiga üle jõe tagasi tulime, püsis loom meil endiselt kannul. Aga kui jõudsime mahalangenud puudega VEPi (vääriselupaiga) metsatukka, oli kass kadunud. Õhtu eel lõpetasime oma ringkäigu ja sõitsime koju. Eks mul tiksus peas mõte metsa jäänud kassist veel mitu päeva, aga sisemas lootsin, et küllap võttis rebane ta endale.

Kõigil järgnevatel päevadel olin seal ja lõikasin põllukraavidelt võsa. Kass oli ununenud. Viis päeva hiljem, kui taas autoga sillani sõitsin, et lindudele söögimajja toitu lisaks tuua, kostis kohe pärast mootori seiskumist tuttav häälitsus. Kass ootas mind lindude maja katusealuses. Jooksis suure kisaga üle silla mulle vastu. Vahepeal oli olnud mitu külma ööd ja kiisu polnud enam märg. Karv läikis. Vaevalt sain autoukse paotada, kui juba oligi ta autos sees. Panin linnutoidu ära ja ega ei jäänudki muud üle kui koju sõita. No kuhu ma pidin sellise loomakese jätma! Paistis, et autosõit oli talle tuttav ja meeltmööda. Otsekohe ronis ta istme seljatoele, siis mulle õlale ja hakkas valjult nurru lööma. Ise samal ajal oma põsega minu põske silitades. Ära jäta mind maha…

Mul oli juba kodus lemmikloom – emane siiam. Raske südamega tõin leidlapse metsast kaasa. Kui kiisu krõbuskeid nägi, asus ahnelt neid pugistama – ju oli tuttav toit. Seejärel vett peale ja kohe liivakasti asjale. Oli selge, et polnud tegu metsiku hulkuva loomaga, vaid kodustes tingimustes kasvanud ja liivakastiga harjunud noore kassiga. Ilmselt oli ta ülearune ja viidi metsa surema. Võimalik, et üritati jões uputada.

Igaks juhuks käisime loomatohtri juures, kes vaatas kiisu üle. Arvas olevat 5 kuud vana, värvuseks kilpkonn. Kolmevärviline. Täiesti terve loom. Sai kõrva rohtu pandud, ussirohtu suhu ja marutaudi vaktsiini süst naha alla. Nimeks panin talle Trips.

Esimestel päevadel näitas siiam oma ülemvõimu ja sõna otseses mõttes kisendas uustulnuka peale. Aga kallale ei läinud.

Kui mu pojanaine teda esimest korda nägi, siis ütles, et nii armas murjam. Nüüd siis ongi kassil kaks nime – Murjam-Trips. Mina olen Murjamile väga tähtis sõber. Vahel pikutame koos teleka eest, vahel käime koos vareseid vaatamas. Esimest püütud hiirt käis Murjam uhkusega mulle näitamas.

Maikuus oli selge, et emase looma loomulikud tungid löövad välja. Loomatohtri juures sai operatsiooni aeg kinni pandud. Nüüdseks on Trips steriliseeritud ja väga elurõõmus ning vallatust täis tegelane. Siiam Krissu on tema möllamistest vahel tüdinenud ja äigab käpaga. Kohe saab kahekordselt vastu. Nendes kähmlustes ja tagaajamistes on veel palju mängulusti. Näis, kui kauaks.

Murjami lugu pole mul metsaomanikuna ainus. Mõned aastad tagasi oli jõe äärde jäetud 2 väikest kassipoega. Nendele leidsin külas uue kodu. Veel varasemast ajast on lugu hüljatud pulstunud karvaga koeranässist. Tema ei pidanud vastu ja suri.

Mis inimestega on küll tegu, kes koduloomi metsa surema viivad!