Muru kõrbeb, sirelid on ära õitsenud. Liiga kiiresti tormab aeg südasuve poole.
Seevastu leiab metsast ja jõeaasadelt aina uusi õitsejaid. Juba eile oli siberi võhumõõk (pildil) esimesed õied avanud. Vanas jõesängis on peagi ka kollane võhumõõk õide minemas. Terve väli, kus põldudele kuusetaimed on kasvama pandud, valendab õitsvatest putkedest. Rohelised ladvakasvud paistavad vaevu nende vahelt välja. Kostab jõgi-ritsiklinnu sirinat. Nagu töötaks keegi õmblusmasinaga: pikk õmblus, paus, uus õmblus…
Ämber on kodust kaasa võetud, toon jõest vett ja kastan looduspildi tammepuud. Avastan, et matkaonni on vallutanud herilased ja sinna neli pesakupukest ehitanud. Julm tegu küll, aga neist tuleb lahti saada. Ehk leiavad uue koha, kuhu oma elamine asutada. Matkaonni läheb mul endal ja sõpradel suvel vaja.
Teen jalutuskäigu vanas metsas. Metssead on ühel lagendikul sambla üles tuhninud. Tugevasti sissetallatud rada läheb jõe suunas. Suur-kirjurähn häälitseb närviliselt. Koduteel peatun, sest kostub rukkiräägu monotoonne laul, sel suvel esimest korda. Järjest harvem kuuleme viimasel ajal neid linde. Kõike on tänapäeval vähem kui enne – rukist, rukkililli, rukkirääke.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar