9. juuni Jälle see vaablane

Täna on nii tuuline, et oksad lendavad ja metsatee äärsed puud painduvad looka. Et mitte kukkuda võivate puude taha lõksu jääda, loobun tööst ja tulen varsti metsast tagasi.

Tee ääres kasvavate noorte (10-15 aastaste) kuuskede latvades ja külgokstel märkan punaseid pudenevaid võrseid. Selge pilt – jälle see väike kuusevaablane! Kahjustused on täpselt samas piirkonnas, kus eelmisel suvel. Kookonid elasid maapinnas sooja talve rahulikult üle ja nüüd on tiivuline vaablane oma munad munenud ning röövikud pugivad selle aasta mahlaseid okkaid. Pärast hävitustööd kukuvad allesjäänud rootsud ka maha ja neil kuuskedel jääb üks kasvuaasta jälle vahele. Ega teha pole midagi. Saab ainult mõne madalama oksa peal vaadata, millised need röövikud välja näevad. Ladvad on liiga kõrgel, et mingeid tõrjevahendeid kasutama ulataks. Tänane tormituul liigutas pidevalt puude latvu ja vaevu sain pildistada kahjustust ühel madalamal oksal, mida käega kinni hoidsin.

Vormistan Erametsakeskusele saadetava metsaistutustoetuse (raiesmiku uuendamise) pabereid. Printer läheb kohe „lolliks”, kui annan käsu lisa 6 (nimekirja) välja trükkimiseks. Sama häda on ka eelmistel kordadel olnud. Hea küll, vähemalt tühja blanketi „annab kätte” ja kirjutan käsitsi. Õnneks on see lubatud.

Toetustega seoses tuleb kohe meelde ühe PRIA tülpinud ametniku poolteise aasta tagune ütlemine, et noh, te tahate ju RAHA! Järelikult peab alandlik olema ja selgelt tajutavat ebaviisakust taluma. Püha karistus, ametniku kohus peaks ikka olema nende abistamine, kellele raha määratud on. Või ei ole nii? Erametsakeskuses on siiani veel metsaomaniku sõbralik õhkkond valitsenud.

Olen kaua olnud seda meelt, et saaks ka ilma toetusteta hakkama, aga kui riik metsaomaniku tegemistesse ikka jõuliselt sekkub, siis tuleb selle eest maksta. Seega – kuni on veel võimalusi, kasutan need ära. Kaua taoline poputamine nagunii ei saa kesta.