Kodu nõuab oma osa ja metsa tööle jõuan alles lõunast. Läbi metsa viiv vana talutee on pärandkultuuriobjekt ja pärast esimest niitmist on varjulisemates kohtades rohi juba võimsasti kasvanud. Niidan selle tee puhtaks ja loodetavasti saan nüüd pikema vahe pidada. Seda tehes märkan, et händkakk on istunud oma varitsuspuul ja puu alla valged märgid endast maha jätnud. Riigimetsa pool kraavikaldal võsa varjus õitsevad pikkade vartega suured lillad kellukad, peaksid olema laialehised kellukad. Teed palistavad pika reana kilpjalad. Vana oja kaldal on õide puhkemas laialehine neiuvaip, üks kodumaistest orhideedest. Kuni õied pole avanenud, hoiab õisik end ülaosas allapoole kaardu. Kui taim õitseb, on kogu õisik püsti. Teelt lähen tööjärjega puisniidule. Tegelikult polegi see õige puisniit, vaid vana jõeäärne talukarjamaa. Ise olen seda hakanud puisniiduks pidama, sest puude gruppide vahel on niidetav rohumaa, kuhu igal aastal lisandub uusi taimeliike. Olen uhke sealsete tammede ja suurte haruliste saarte üle, keskele on kasvanud kuuskede rühmad. Mõnel aastal tuleb sealt ülearuseid toomingaid maha võtta ja jõe kaldal aitavad koprad suurte haabade eluiga lühendada. Puisniidu niitmiseks on saabunud paras aeg, sest kõik kõrrelised, samuti kullerkupud ja paljud teised taimed on ära õitsenud ja seemned valmimas. Õhtuks jõudsin napi kolmandiku kogu alast maha niita ja töö jätkub loodetavasti ka homme. Tänasel pildil on selle rohumaa üks õitsejatest – kerakellukas.
Õhtul koduteel olles näen piki jõge metsa kohal lendamas must-toonekurge. Teeb tiiru ja pöördub tuldud teed tagasi. Veebikaamera lindude elu võime pool aastat iga päev jälgida, aga toonela linnu nägemine looduses on hoopis haruldasem ja seega rohkem väärt.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar