14. juuli Kotkaretked

Vahepeal on palju huvitavat olnud, aga kas see, mis mulle huvi pakub, ka teisi köidab, ma ei tea.

Laupäeva õhtul kogunesime loodussõpradega minu talumaadel lõkkeõhtule. Rääkisime inimestest, metsadest, lindudest ja inimese suhetest loodusega. On mõnus vestelda, kui kõik mõistavad asju sarnaselt ja on võimelised teisi inimesi ära kuulama. Veelgi parem, kui leidub neid, kelle loodusteadmised on keskmisest metsaomanikust või maainimesest põhjalikumad ja pakuvad mõtlemisainet. Jutt läks ka meie riigi suutmatusele või kogunisti tahtmatusele ohjata hoolimatult tegutsevaid ettevõtjaid. Üks näide oli must-toonekurgede pesa juures tegutsenud raudtee rööbaste ülesvõtjatest. Vaatamata tegutsemisloale märgitud ajalisest piirangutest tööde tegemisel, kolistati seal mitu nädalat ja tulemuseks oli see, et vanalinnud ei pääsenud poegi toitma ning abitud pojad surid pesas nälga. Rääkimata metsafirmadest, kes suviste raietega jõuavad töödega kotkaid häirivasse lähedusse. Arvatakse, et pesakaitsevöönd lõpeb ja järgmise meetri pealt võib juba päevade ja ööde kaupa metsamasinad müttama lasta. Ametimeestel jääb hoolivusest ja loodusharidusest vajaka. Mida Luua kool või Põllumajandusülikool kaitsealustest liikidest on rääkinud? Äkki jäid metsameestel need loengud vahele?

Vaatamata valusatele teemadele oli järgmisel päeval palju rõõmustavat. Esiteks – minu maade konnakotkaste pesas on ilus priske poeg kasvamas. Samas nägin, et kellelgi on enne kotkamehi ikkagi pesa alla asja olnud. Üks lepaoks oli murtud ja seda ei tee metsloom, vaid inimene.

Teine kohtumine oli üle keskea talumehega, kelle väikeses vanas metsatukas pesitseb juba 1989.aastast konnakotkas. Mehele oli suureks pettumuseks, kui sai teada, et pesa on küll asustatud ja linnudki iga päev oma territooriumil, kuid sel aastal poega pesas üles kasvamas pole. Mees ütles pettunult, et noh, siis polegi mul sügise poole kedagi vaadata ja kotkapoja kilkeid kuulata. Metsa kohta ütles ta, et las olla kaitse all, sest nii väikest metsa talumees majandama ei hakka. Maksud söövad raiest saadud tulu ära, mets ka läinud, kotkastest rääkimata, kes suvel tema karjamaadel heinatööde juures traktorit saatmas on. Väikese metsa omanikud peavad leidma teise teenimisvõimaluse ja mets jääb üksnes majapidamises vajaliku küttepuu andjaks ja seenekorjamise kohaks. Tema kasvatab lihaveiseid ja saab oma tulu sellest.

Praegu on hea aeg kotkaste tegutsemist jälgida ja saada aimu, kas pesas järeltulijaid on või mitte. Kuna on heinaaeg ja rohumaade niitmine käib, siis kogunevad väljadele saagiotsingutele mitmesugused linnud ja loomad. Eile oli ühel põllul korraga 69 valge-toonekurge, nende vahel üks rebasekutsikas, õhus tiirlemas parv ronki ja vareseid ning kuus kalakajakat. Ühe tillukese kitsetalle elu oli niiduk lõpetanud. Aeg-ajalt käis kohal hiireviu ja pärast niiduki lahkumist tuli kolm väike-konnakotkast. Õppisin ära ühe tarkuse: kui kotkas haarab põllult uruhiire noka vahele ja sellega otsemaid ära lendab, siis viib ta selle pojale söögiks. Kui lind aga asub saaki kohapeal sööma, siis tal järeletulijaid pole ja kõhutäide kulub vaid iseendale. Sel moel saaki viivat lindu jälgides tehakse kindlaks ka uusi pesapaiku.

Kotkaste teemal võiks kirjutada paljustki, aga kahtlen, kas kõik lugude lugejad mind mõistavad. Mets peab ikka midagi asist ja kasulikku olema, tulu tooma ja puidutööstust toitma. Metsaomanikku, kes linnulaulu, rahu ja põlispuude kohinat naudib või endale kotkaste hea käekaigu nimel piiranguid nõus võtma on, peetakse ju ullikeseks. Kui sa enam esimeses nooruses pole, vaadatakse sulle otsa ja imestatakse, et polegi veel oma maid ja metsi maha müünud. Noh, et küll su lapsed seda kunagi ikka teevad ja vaat siis tulevad need õiged majandajad. Sihukesed mõtted siis täna vihmase ilmaga.