16. juuli Vaheldus

Olen mitu päeva metsast eemal olnud ja püüdnud koduaias korda luua. Rohi kasvab kiiresti, vaarikad valmis, peenardel umbrohi ja kasvuhoone taimed vajavad kohendamist. Kõike polegi veel korda saanud, aga juba julgen võõra inimese oma õue lasta. Kui lapsed linnast nädalavahetusel kodus käisid, oli mul häbi küll, et ema lippab mööda kotkametsi ringi ja kodu unarusse jäetud. Aga pole viga, nad on harjunud ja teavad, et enne mets ja küll siis ka koju jõuan.

Tänaseks ostsin valmis mõne koti tsementi ja kauplesin paar oskajat külameest keldrimüüride pragusid mördiga mätsima. Minust polnud selle töö juures suurt abi. Aga mehed said õhtuks asjaga valmis. Tegu on sellesama vana taluaseme keldriga, mis pärandkultuuriobjektina kirjas ja ootab sügiseks katuse alla viimist. Rida alumisi seinapalke on ka ette valmistatud ja ootavad tappide sisselõikamist ning puidukaitsevahendiga immutamist.

Vaatasin veidi ringi ja noorendiku servas on õitsema hakanud terve grupp suuri siniseid kellukaid. Vastu päikest on nad vahvalt läbipaistvad.

Hommikul oli kanakulli poeg oma pesametsa ääres murdunud puul passimas. Koju sõites nägin teda sealsamas üle tee lendamas. Küllap käib maailma avastamas ja tiibade kandvust harjutamas. Kui külamees jõest ämbriga vett tooma läks, märkas ta, et kaks pead ja üks valge puupulk liiguvad piki jõge. Aga siis käis kõva laksakas vastu vett ja läinud nad olidki. Koprad.