Kanakulli metsast mööda sõites teen tavaliselt peatuse, lasen autoklaasid alla ja panen mootori seisma. Kuulan. Tõeline sõjakisa kostus täna pesa kandist. Algul kanakulli kriiskavad hüüded, seejärel pasknääri meeleheitlikud karjed, mis muutusid kähisevaks kriginaks. Seejärel üks pikk terav vile. Parv metstuvisid lendas üle tee teise metsa, kostus rästaste ärevushüüdeid. Väike-kirjurähn teeserval roika otsas oli nagu raidkuju – hääletu ja liikumatu. Pikapeale kõik vaibus ja sõitsin edasi.
Tagasitee pakkus mulle samas paigas tõelise etenduse. Kanakulli „kutsikatel” oli pesupäev. Tee servas olid lombid ja kaks kullipoega, üks ühes, teine teises lombis nautisid täiega vees lösutamist ja tiibadega sopsutamist. Kui jalule tõusid, nägid välja kui rääbakutid, tilkusid vett ja pori. Minu autost polnud neil asjagi. Pildi tegemiseks sõitsin veelgi lähemale. Ainult paar pilku auto suunas ja pesupäev maanteel käis edasi. Mõtlesin ärevusega, et kui mõni teine auto juhtub sellel metsateel tulema, siis saab etendus kohe läbi. Õnneks olin üksinda ja lasin neil omasoodu toimetada. Lõpuks ikkagi tüdineti, tehti paar häälitsust ja üks poegadest lendas ühele, teine teisele poole metsa. Puuoksal istuja asus end korrastama ja sulgi kuivatama. Etenduse lõpuks pandi käiku „lubjaprits”, tehti üks vali kriiksatus ja õde läks venda teisele poole teed otsima. Miks ma nii arvan, et õde ja vend? Arvatavasti on suurem poegadest õde ja väiksem „kutsikas” siis vend, nagu looduses neile lindudele omane on. Emane suurem, isane väiksem. Ah-soo, et mis kutsikad? Kuulsin seda sõna kord linnumeestelt, sest kanakulli pojad käituvad tõepoolest nagu üleannetud kutsikad. Tormavad siia-sinna, lustivad, klähvivad(kriiskavad) ja kui vaja, siis purevad.Ilus päev oli ja mis käigud veel käidud sai, sellest mõni teine kord.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar