Südasuvi on käes ja pärnaõite magus lõhn meelitab nii mesilinnud kui inimesed kohale. Minu jõeäärses vanas talukohas on palju vanu pärnasid, mis piki kallast kunagi istutatud on. Seal metsade taga on puhas õhk ja pärnaõite korjamiseks õige koht. Koduõues, kus asula lähedal ja autotee mõnekümne meetri kaugusel, kasvab ka mitu suurt pärna ja needki õisi täis. Naabrid küsivad, et kas võivad korjata. Las korjavad. Ise nopin õisi oma metsatalus jõe kaldalt.
Pärnade juures on mul üks tähelepanek, millele pole kirjandusest vastust leidnud. Nimelt tundub mulle, nagu oleksid osad puud ühest soost ja teised teisest soost. Ühtedel on igal aastal õied ja valmivad seemned (pähklid), teised samas kõrval ei õitsegi.
Pärnad on pikaealised puud nagu tammedki ja seepärast tekitavad minus austust. Istuda vana pärna all ja kuulata seda muusikat, mis tema võrast kostub – see on imeline. Ja kui istujale ülevalt tilk nektarit näole langeb – see on looduse kingitus. Kui vaid oskaksime end sagedamini argiasjadest välja lülitada ja looduse rütmi järgi elada, siis oleksime kõik palju õnnelikumad.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar