Jõe ääres, kohe silla lähedal, on üks vana haavikutukk. Tundsin täna, et olen ülekohtune, kui satun sinna ainult talveti või kevadeti, kui võsa kärpimas käin. Sügisel on nagunii kultuuride hooldamisega kiire ja niisama metsas lustida polegi mahti. Täna siis võtsin ette hoolika vaatluse, sest suvel on ju kõik asjad metsas teisiti kui külmal ja lehtedeta ajal. Metsakorraldajalt kuulsin, et vanadel haabadel kasvab seal vääriselupaiga tunnusliik - kaitsealune sammal sulgjas õhik. Otsisin täna need puud üles ja sambla leidsin ka. Ongi nagu ülespoole kaardu hoidvad rohelised suled.
Palju teisi huvitavaid madalaid samblikke või samblaid märkasin vanadel puutüvedel. Peaksin leidma endale ühe juhendaja, kes aitaks selles minu jaoks avastamata maailmas selgust luua. Oleks tore, kui teaksin ja tunneksin kõiki liike, kes mu metsi asustavad.
Ühe vahva avastuse tegin veel. Ja imestan, et pole seda varem näinud, kuigi terve jaanuari ja veebruari lõikasin seal toominga- ja pajuvõsa. Nimelt kasvavad grupis koos kolm hiigelsuurt haaba. Ühe tüves on läänepoolses küljes piklik lõhe ja selle lõhe põhi on täidetud pehme kõdupuiduga. Täpselt sobiv paik, kus händkakk võiks pesitseda ja pojad üles kasvatada. Lõhe sulgub üleval ja pesasse ei pääse lumi ega vihm sisse.
Pühapäev möödubki metsas uidates, tee ääres kanakulli poegi jälgides ning männioksal istuva konnakotka siluetti vastu valgust vaadates. Õhtupoolikul toimetan veidi koduaias, niidan pargipuude alt heina. Vanadelt pärnadelt on palju oksarisu maha langenud ja täitsa suur mure, kuhu see kõik panna. Tuld ei tohi koduaias enam teha, metsa kõdunema tassida on ka naljakas. Oksahunnik muudkui kasvab. Ahjus hagu kütma või…?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar