Täna tuli vanale taluõuele uudistama herilaseviu ja kui ta avastas enda teelt inimese, siis tegi ta lennul väga veidra pidurduse – lõi tiivad laiali nagu ingel vanal postkaardil ja võttis peaaegu püstiasendis lennuhoo maha. Ma olen sellist asendit näinud kord auto esiklaasi ees õhus rippuval öösorril. Umbes selline tunne oli, et surub jalad vastu klaasi - „siit edasi ei tule!”
Vihma järel käisin kaugemas metsanurgas uurimas, kas sel aastal mägralinnakus elumärke on. Uruavade ees ei kasvanud ühtki rohuliblet, ainult liiv ja paljad puutüved. Seal on ikka kõvasti möllatud. Nõlvaku all kasvavad kilpjalad ja nende vahel on peidus teerajad. Värskelt sadanud vihma järel polnud urgude ees liival kahjuks ühtki jälge, mille järgi oleks kindlaks teinud, kes seal siis elavad. Tuul kandis spetsiifilist haisu ninna, mis kinnitas, et asukad on olemas.
Metsas on mustikad valmis, aga minust pole suurt marjakorjajat. See nõuab paigalpüsimist ja kannatlikkust ja kui vahel korjangi, siis peab ikka marju nii paksult olema, et ruttu nõu täis saan. Jõe ääres paeklibu peal kasvavad roomavate vartega lillakad. Ka nende marjad on valmis saanud. Inimesed ei tunne neid eriti ja veel harvem lillakaid korjatakse. Mina olen neid suhu pistnud küll ja pisikeste punaste marjade hapukas maitse on meeldiv. Pilti tegin ka.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar