Kes meist ei unistaks kotkatiivul kõrgel maa ja metsade kohal lennelda ja kotkapilguga ülalt alla vaadata. Vaprad mehed ehtisid kotkasulgedega oma kübaraid, et veelgi väärikamad ja julgemad välja paista. Ka minul on mitu kotkasulge kodus seinal, kinnitamaks sõprust nende uhkete lindudega. Loodussõprade hulgas liikudes panen selga särgi, mille rinnal on kiri - Kotkaklubi.
Algas aga kõik ühest maamõõtmisest 1990-ndate keskel. Olin palunud endale appi piirisihte raiuma külamehe, kes noorukina tegeles lindude rõngastamise ja pesapaikade otsimisega. Minule mõõdetava metsaosa keskel künkal oli üks suur pesa ja tema hinnang oli hetkega – siin elab konnakotkas! Hakkasin siis huvi tundma, et milline see lind välja näeb. Ootasin kevadet, käisin raamatukogus, hankisin binokli ja kui linnud saabusid, istusin päevade kaupa põlluserval ja püüdsin aru saada, kes hiireviu, kes konnakotkas. Vahepeal lippasin jälle raamatukogusse suuri värvilisi linnuraamatuid uurima, joonistasin tiivamustreid, jätsin mällu lennupilte ja sulestiku iseärasusi. Vaevarikas oli see teekond ja läks päris mitu aastat, kui suutsin kullidel, viudel ja kotkastel vahet teha. Ajapikku käisin läbi kõik ümbruskonna metsad ja suuri pesi leidsin kokku 8-9 tk. ning andsin nendest teada ornitoloogidele. Sealtmaalt algaski minu tutvus Kotkaklubi meestega, kui ühel päeval tuli kohale üks noormees, kes kui orav kõik minu leitud pesad puudel läbi vaatas ja mulle arusaamatul moel kohe hinnangu andis, kellele need pesad kuuluvad. Olin hämmingus ja julgesin küsida, et kuidas ta nii palju teab. Vastus oli, et elu õpetab. Endal aastaid napilt üle 20 ja juba elu õpetab. Pani mõtlema, et miks seesamune elu mulle pikkade aastate jooksul pole veel selliseid asju õpetanud. Tuli kiiresti järele jõuda, vaadelda, lugeda, kuulata, jälgida. Praegu olen lõpmata tänulik neile noormeestele, kes mind lindude juurde juhatasid ja maailma avarama pilguga nägema õpetasid. Aitäh, Indrek, Urmas, Renno, Raivo, Rein, Jaak, Riho, Ülo, Gunnar, Kristo!
On kirjeldamatu tunne, kui tee lõpus vana tamme all seistes näen, et piki teed lendab otse minu suunas suur lind. Kotkas ju näeb mind, aga ei pöördu kõrvale, võtab vaid veidi kõrgust ja lendab tamme kohale. Seal tamme taga on mu väike paradiis, vana taluase ja jõeke. Neil pisikestel põllusiiludel ja karjamaadel on kotkaste toidumaad. Ma tahaksin, et need hetked võiksid igal aastal korduda. Samamoodi elamuse pakuvad pesast välja lennanud kotkapojad, kes ei oska inimest karta ja peatuvad julgelt teeäärsel puuoksal. Kui vanemaid läheduses pole, siis lastakse kuuldavale valjud kilked: ma juba lendan, ma olen siin, siin…
Sügisel, kui lõunasse äralendamise aeg käes, on mu autot saadetud piki teed põllu kohal lennates, isa ja poeg kõrvuti. Järgmisest päevast alates ma neid enam ei näinud. Ema oli juba varem rännuteele asunud. On natuke nukker tunne ja jääb üle järgmist kevadet oodata.
Ka täna, kui jõe ääres tööd tegin, tuli kotkas kõrgele pea kohale ja saatis oma tervituskilked üle metsa ja aasade. Paar päeva tagasi, kui oli sombune õhtupoolik, jäädvustasin eemalt kotka tema varitsuspuul. Minu jaoks on selles pildis meeleolu ja kättesaamatut salapära.
1 kommentaar:
Sellised lood teevad südame soojaks ning mul tekib üha enam ja enam tahtmine kolida linnast maale. Tahaks ka kõige selle sees olla ning õppida natukenegi tundma seda loodust, mille keskel elame. Huvitav, et mida aasta edasi, seda rohkem kisub maa poole.
Postita kommentaar