20. juuni Sarvik

Jätkame eile alustatud saematerjali vedamist ja virnastamist. 6-meetrised prussid on rasked ja tuleb tassida kõigepealt üle silla, siis majaasemest mööda üle platsi keldri lähedale. Mu abilised väsivad kiiresti ja töö jääb pooleli. Lubasid homme uuesti tulla. Mina niidan veel 4 paagitäit tühjaks ja saan jaaniks plaanitud töö lõpule. Üks korralik päev kuluks veel. Kella viiest tulevad läänetaevasse tumedad pilved ja hakkab vaikselt vihma tibutama. Ega poleks rohkemaks enam jõudu ka olnud. Kevad saab tänasega läbi. Ilus aeg oli.

Prusside vahelt tuli välja üks sarviline ja suurt kasvu sitikas. See on puidusikk, va kurikael. Kuuse-puidusikk otsib elupaigaks okaspuitu, mis suvel metsa jäetud. Tema tõugud, sellised helekollased rammusad tegelased, uuristavad puidu sisse sügavaid käike. Närivad krõbistades nagu hiired. Saeveski oli kindlasti neid puidukahjureid täis ja paar tükki rändasid koormas tagasi metsa. Uhke pikkade tundlatega sarvik.


Loen tänastest metsauudistest, et jälle müüakse Eesti metsakinnistuid, seekord rootslaste kontsernile Södra Metsad. Ja kuuldavasti ei jää see viimaseks tehinguks. Eestlane ei taha olla oma maa peremees, matsirahvas jääbki matsirahvaks. Paljud tagastatud maade omanikud, oskamata või soovimata oma metsaga midagi ette võtta, müüsid (odavalt) kuulutuste peale selle edasi kiiret tulu teenivatele Eesti äriühingutele, nii metsa- kui kinnisvarafirmadele. Raiuti ja teeniti kasumit, aga kui saabus aeg uut metsa kasvatada ja tulude asemel suuri kulutusi tegema hakata, müüakse see edasi, kasvõi hiinlastele. Äri on äri ja sellel pole miskit tegemist isamaa, rahvuse või kodupaiga hoidmisega. Kurb…