01. september Seened ja kartulid.

Tegelikult plaanisin terve päeva kodus kartuleid võtta, sest ilm lubas kuiva päeva. Aga ei, vastupandamatu kutse metsa poole sai võitu. Eneseõigustuseks mõtlesin, et ennelõunal kartulimaa veel liiga märg ja muld porine. Ja õigesti tegin. Vaatasin üle oma lemmikpaigad ja jõeäärsed kohad. Nagu saatuse iroonia – fotoaparaat jäi autosse, seenekorv oli kaasas, kui kohtusin pisikese oravanäpsuga. Algul lippas üle sihi ja kui mind märkas, ronis tee kõrval kasvava kase otsa. Vaatas sealt mulle otsa, võnksutas saba ja muudkui kurjustas: tsäk-tsäk-tsäk! Oli alles vahva sell.

Aga seeni oli küll. Tahtsin meelega ainult oma metsast neid korjata, kuigi tean väga häid kohti ka mujal, riigimetsas. Parimad kuuseriisika kohad olid tihedalt kasvavate noorte kuuskede all, kus tuli maadligi kummargil või kükakil liikuda. Seal polnud seened ussitanud nagu lagedamas metsas.

Aeg sai otsa, sest olin endale lubanud, et kartulipõllule pean kindlasti jõudma. See töö mulle ei meeldi, tegelikult pole kunagi meeldinud, sest peab küürakil olles korvi tõstma. Seda mu selg ei kannata. Minu maalapike on väga väike, aga talvekartul tuleb siiski omast käest. Viimastel aastatel olen kõik käsitsi üles võtnud ja sellega koos kõik umbrohud ja kuivanud pealsed kärusse korjanud ning põllult minema viinud. Täna sain pooled Maretid võetud. Saak on ilus, mõned mugulad on liiga suured. Hollandlased kipuvad ka liiga suureks kasvama, kui niiskemad suved on. Hankisin mõned aastad tagasi lapsepõlvest teada olnud lemmikkartuli, vana Odenwaldi seemet ja kasvatan seda maitsmiseks ja sordi hoidmiseks. Ega ta tühi suurt saaki ei anna ja pealsedki kannatavad lehemädaniku all, aga kui eile neid keetsin ja koos perega sõime, siis tundsin, et on ikka päris maitsvad kartulid küll.