Kitsed, kitsed

Oli alles päev. Kuhu iganes läksin, ikka kitsed kohal. Esimene kohtumine oli mu tööjärjel, kuusekultuuris vanadel põldudel. Seal, kus augustis alustasin, on mahlane värske rohi uuesti kasvanud ja kitseemand sõi seal rahulikult. Otse noorte kuuskede vahel, mida nad talveti ikka naksama kipuvad, kui muud rohelist võtta pole. Hiilisin tasakesi lähemale. Varem niidetud kuiv rohi krabises jalgade all, aga õnneks puhus vali tuul, mis kandis lõhna ja heli loomast teises suunas. Klõpsisin mõned võtted rohtu nosivast kitsest ja ootasin, millal ta pea tõstaks. Pildile jäi veidras poosis üle õla selja taha vaatav metskits.

Sain täna ühe etapi hooldusest valmis. Looduspiltnike istutatud selleaastased kuusetaimed said rohust ja võsast puhtaks. Tegin tööd just samal põllul, kus enne kitse söömas nägin ja teda pildistasin. See nõgeste müür, mis kitse tagant paistab, sai maatasa lõigatud. Nõgeste vahel on kuusetaimed ilusad ja tumerohelised.

Õhtu eel koduteele asudes märkasin koolmekohast möödudes, et üle jõe kõrrepõllul söövad kitsed. Tee on põllu ja metsa vahel ning autot nähes pidasid loomad ohutumaks põllult metsa kaduda. Veel üks pilk auto suunas ja läinud nad olidki. Pildistasin läbi auto esiklaasi. Pärast vaatasin, et ega see nüüd eriti puhas ja läbipaistev küll ei olnud. Kui veel mõnisada meetrit edasi liikusin ja pärast metsa ka teiselpool põld algas, nosisid ka seal viis kitse rohetaval odrakõrrel. Paistab, et loomad on autode suhtes kartlikud – ju on jahipidamisel autodest neid lastud või on muid seesuguseid kokkusattumusi. Eelmistel aastatel olid loomad väga julged ja mööduva auto pärast ei hakanud nad küll põllult metsa pagema.