31.mai Puhkan

Maikuu lõpeb kauni suviselt sooja päevaga. Nädalalõppu tähistan lühikese rabaretkega naabermaakonnas. Õhtu eel jõuan oma armsasse paika väikese jõe kaldal. Ümberringi on vaid linnulaul ja ei ühtki inimhinge. Selliseid hetki naudin ning vaim ja keha puhkavad.

30. mai Küttepuud kuuri

Helistan naabrimehele, kel on traktor ja järelhaagis, millega ta küttepuid veab. Kaup koos, et toome täna ühe koorma ka minu küttepuid koju ära. Õnneks leian külast veel ühe abimehe, kel pool päeva aega. Puud on mul tehtud eelmisel talvel, saetud-lõhutud, riita pandud, eelmise suve kuivanud ja selle kevade ilusate tuuliste ilmadega veelgi kuivemaks muutunud. Oodata pole enam midagi, kuivemaks enam minna ei saagi. Sel talvel jäid lepad metsast saagimata, kuigi metsateatis sai vormistatud. Passisime külma tulekut, aga tuli hoopis kevad. Ega ma ei muretsenudki nii väga kütte pärast, sest tagavara eelmisest aastast oli riitades. Muretsesin selle pärast, et pehme pinnasega ei kõlba metsa rööpaid lasta sisse sõita.

Laeme kolmekesi halge riidast traktori kärule ja pärast aitab külamees need mul kuuris uuesti riitadesse panna. Mina tassin sisse ja annan sületäied kätte. Pigem kõnnin, aga ladumine mulle ei meeldi. Selliseid koormaid tuleb paar korda veel tuua ja laduda, siis on talvepuud kuuris. Eks teeme mõnel õhtupoolikul jälle ühe voori.

Selle töö juures mõtlen alati, et küttepuu käib väga palju kordi käte vahelt läbi, enne kui lõpuks ahju pannakse. Esimene töö – puu langetamine, laasimine ja järkamine. Siis hunnikutesse koondamine. Teine töö – väljaveotraktor laeb koormasse, toob metsas ära ja paneb virna. Kolmas töö – puu (tavaliselt 3-meetrine) veeretatakse virnast aluspuule ja tükeldatakse näiteks kettsaega 50-cm pikkusteks pakkudeks. Neljas töö – pakkude lõhkumine halgudeks. Vahel lõhkumiskirvega, vahel ka hüdraulilise puulõhkujaga, kui suurem kogus teha on. Viies töö – halgude riita panemine, et kuivama saaksid. Seda tööd tuleb võimalikult varakult kevadel teha, kui sügiseks kuivi puid saada tahetakse. Mina kasutan enamasti varianti, et puud kuivavad riidas 1,5 kuni 2 aastat. Ja sisse vean siis, kui vähemalt nädal aega on kuiva ilma olnud. Parim aeg on suve esimene pool, sest juuli lõpus muutuvad ööd niiskeks. Sel aastal on just praegu ideaalne küttepuude kuuritoomise aeg. Halud on täiesti kuivad ja kerged. Kuues töö – halgude laadimine transpordivahendile ja vedu. Seitsmes töö – mahakallutatud puukoorma kuuri tassimine ja riita ladumine. Kaheksas töö – küttepuud kuurist tuppa ja ahju. Tuli otsa. Ja kui juurde lisada, et ahjust peab aeg-ajalt ka tuhka välja vedama, siis on sooja saamiseks päris palju füüsilist tööd vaja teha. Seega on valik igaühe oma teha, kas pistik seina või kaheksa-üheksa tööetappi ja ahi teeb toa soojaks. Mina eelistan elusat tuld ahjus.

Kuna minu mets asub mu sünnikodus, mis jääb praegusest elamisest 5 km kaugusele, siis oma metsast lõigatud küttepuud on riitades ja kuivavad sünnikodu avaras taluõues, kus päike ja tuuled hästi ligi pääsevad. Seetõttu siis ongi mul 6. töö vaheetapp – transport ja laadimine, mida kõigil ei pruugi olla.

Kas küttepuu on kallis? On küll, sest tööd on temaga palju.

Õhtul kütan sauna, toon metsast veidi kaseoksi ja teen värske saunaviha. Täiesti kõlbab juba vihelda. On head lõhna ja lehedki korralikult kinni. Päris vihategemiseni on veel vähemalt kuu aega, aga nagu noortest kapsalehtedest saab maitsvat rohelist suppi, nii võib ka päris värsketest kaseokstest ühe saunaviha ikka teha.

29. mai Lindude toidulaud puhas

Ilm läheb järjest soojemaks ja päevane niitmistöö muutub üksluiseks. Õnneks saan täna esimese ringi suurele platsile peale. Seda on umbes 1 ha jagu. Rõõmustan, et küllap on sellest kasu nii kotkastele, hiireviule ja händkakule. Suurte puude all on „lubja”-lärakaid – järelikult peetakse okstel istudes jahti. Niitmata rohu seest oleks saaki (hiired, mutid, konnad) hoopis raskem kätte saada. Viimastel aastatel pole pesapaikade ümbruses enam niidetavaid heinapõlde. Künti üles ja külvati vili peale. Sellega kaasnevad umbrohutõrje mürgid. Jääb oodata, millal põllumeeste külvikorras uuesti heinapõllu aeg tuleb. Mingil määral aitab minu töö röövlinde toidulauale kaasa.

Kuulen pea kohal ronga hädakisa. Konnakotkas on ühele kohta kätte näitamas. Paar nädalat tagasi lendasid rongapojad pesalt minema ja pole veel selgeks saanud, kuhu lennata ei ole soovitav. Kotkamamma istub arvatavasti pesal. Poolteise kuu pärast saab teada, kas asja ette.

Jälgin tasapisi nagistamisi uue metsaseaduse poolt ja vastu. Ega oskagi päris selgelt oma seisukohta välja öelda. Mulle meeldib üks tänane erametsaomaniku väljaütlemine, et elasime RL üle, elame ka RE üle. Minagi arvan, et kuni sunniviisiliselt metsa maha võtma ei panda ja lastakse oma peaga otsuseid vastu võtta, on kõik veel hästi.

28. mai

Ämber kaasa! Seda kordan hommikul mitu korda enne metsasõitu. Tammepuukest tuleks kasta. Üle kuu aja pole õiget vihma tulnud. Tassin jõest ämbritäie ja kallan. Kohe kaob kõik sügavusse – nii janune maapind on Looduspidi tamme ümber. Villem, Tanel, Meelis, Harry, Arvi – nemad, noored loodusfotograafid, panid 26.aprillil selle puukese kasvama. Istutusaugu aga kaevasid vanemad fotomehed. Ja auk tuli tammele väga sügav kaevata, sest juur oli pikk. Tammele oli see kodukoht, sest mõned aastad tagasi korjasin ma sealtsamast vana puu alt peotäie tõrusid, viisin oma aeda ja kasvatasin neist taimed. Tamme juurde sai looduspilt.ee logoga tahvel, millel kiri: „Mis sellest puust istutada, mida hää meelega kaeda ei taha”. Tahaks ikka kaeda! Kaeda ja vahel kuivaga ka kasta.

Trimmer on töökorras ja 3 paagitäiega saan piiriteedel rohu niidetud. Neid radu on veel teisigi, mis niitmist vajaksid. Et oleks endal mõnus astuda ja lindudel hõlpsam putukaid napsata. Nad on kohe jaol, kui rohi maas. Musträstas sõelub kraavikalda ja teeraja vahet ja aina uued nokatäied viiakse kusagile metsaserva.

Avastasin kokkukasvanud jalakate vahelt äsja ehitatud peenikestest rohukõrtest pesa. See asub madalal, mitme puuharu põimumiskohas väikeses süvendis. Eelmisel aastal pesitses seal punarind, üle-eelmisel pöialpoiss. Punarinna pojad said kenasti lennuvõimelisteks, aga pöialpoisi omad hukkusid. Miks äsjakoorunud poegade juurde vanalind enam tagasi ei jõudnud, jäi mõistatuseks. Käin sellest pesast pesitsusajal suure kaarega eemalt mööda, vaatan kaugelt binokliga, et linnud rahus saaksid olla. Aga kui sinna satub mõni võõras inimene, siis tema ju seda ei tea. Teerada läheb pesast napilt meetri kauguselt mööda.

Säh sulle siis pärandkultuuriobjekti, mis kõigile huvilistele vaatamiseks võiks olla. Väga vastuolulised tunded valdavad mind seoses igaüheõigusega erametsades.

Metsakorraldaja lõpetas välitöö. Enne tema lahkumist ajame veel juttu ja täpsustame kuuusekultuuride vanuseid. Minu kinnistu metsad on tekkinud vanadele põllu- ja karjamaadele ja on seetõttu metsakorraldajale parajaks pähkliks. Keeruline on kirjeldada ka kunagist taluõue, kus mina olen kokku lugenud 25 puuliiki. Enamuspuuliiki polegi võimalik leida. On paarisaja-aastaseid põlispuid, aga talukohale iseloomulikke viljapuid ja marjapõõsaid. Katastriplaani järgi on see kõik metsamaa, minu silmis taluõu. Nüüd lisaks ka pärandkultuuriobjekt.

27. mai Metskitsed saavad suverüü selga

Ostan uue trimmeripea ja panen selle Husqvarna ketaslõikuri külge. Vana trimmer tõrgub ja pole vist mõtet teda remondimehe kätte enam viia. Kaheksa (!) suve ja sügist on ta mind teeninud ning hektarite kaupa rohtu ja võsa niitnud. Aeg pensionile jääda.

Metsatööle täna ei jõuagi, sest koduaed vajab hooldamist. Küll aga teen igaõhtuse ringkäigu, lootes kohata mõnd metsaelanikku ja vaadata vanad tuttavad üle. Linavästrikuemand istub endiselt pesal. Märkasin paekivimüüri praos sammalt ja kui lindu veel haudumas polnud, nägin seal suurt kuhja mune. Vähemalt 7-8 tk. oli. Teeäärses männinoorendikus loodan jälgida kadakatäkside toimetusi, aga need häälitsused, mis sealt kostavad, kuuluvad hoopis väike-kirjurähnile. Mida ta küll maapinna lähedal noorte mändide tüvedelt otsib, ise samal ajal valjult tiksutades. Õhtul hämaras häälitseb maja taga metsas kodukakk. Eelmisel suvel olid tal pojad, kes pimedal augustiõhtul häälekalt oma olemasolust teada andsid. Ehk kuulen neid ka sel aastal…

Metskitsed saavad suverüü selga.. Jälgin autoaknast, kuidas langi servas sokuisand põõsaga madistab. Ilusad sarved tal! Kitsenoorik tegeleb oma välimuse eest hoolitsemisega ja püüab seljalt talvekasuka jäänuseid nakitseda. Tuul puhub nende poolt, minul on autoaken lahti ja nii nad mulle järjest lähemale jõuavad. Mahlaseid suutäisi ampsatakse iga põõsa küljest. Külluslik aeg ka metsaelanike jaoks.

Õhtul kostab kolmest kandist ööbikute laksutamist. Üks sätib end üsna mu akna lähedale, nii et uinumine ja ärkamine käib viimasel ajal ööbikulaulu saatel.

26. mai Kakupojad pesast kadunud

Järsku on kõike justkui liiga palju antud. Astun metsarada ja maikellukeste imeline lõhn paneb nende kohale kummarduma. Varjulisemates paikades kollendavad veel hiliste kullerkuppude salgad. Mahajäetud taluasemel õitseb kastan. Jõekäärus valendavad karulaugu õietähed. Metsikud õunapuud kuusenoorendiku servas olid hiljuti täies õiteilus. Polegi sealt veel ühtki õuna maitsnud, ikka jõuavad metsloomad-linnud enne mind jaole või ununevad nad saagirikkal sügisel hoopis ära. Luban, et sel aastal käin vaatamas. Ka õunapuid, mitte ainult oma kuustaimi.

Pikk valge päev annab inimesele märku, et ära seda maha maga, tegutse, vaata enese ümber, kuula, nuusuta! Eestimaa suvi on lühike, aga kaunis.

Tänaseks on metsakorraldajaga kokku lepitud, et enne välitööde algust kohtume. Näitan talle mõnede käpaliste ja paari künnapuu kasvukohad ja vaatame kaardil üle vääriselupaikade piirid. Metsaregistrisse pole ikka veel viimaseid parandusi sisse kantud. Seejärel asub metsakorraldaja välitööd tegema, mina aga jätkan eelmisel nädalal alustatud niitmist.

Ketaslõikuriga saab lopsakad putked kergemini maha kui trimmeriga, samas purustab trimmeri jõhv rohu peeneks ja töö tulemus on ilusam. Vana keldri müüride taga sinetavad ära-unusta-mind lilled. Nemad jäävad kasvama, aga võililletutid niidan maha. See on mul üheksas kevad vanal taluasemel. Alustasime paju- ja lepavõsast, vaarikatest, nõgestest ja takjatest. Tänaseks on taimestik palju muutunud.

Minult küsitakse, et miks ma seda teen, aega ja jõudu vanal taluõuel kulutan, raha sõitudele, bensiinile ja töövahenditele raiskan. Mis on sel kõigel metsaga tegemist?

Nüüdseks on see kohta inventeeritud ja kantud pärandkultuuriobjektide registrisse. Terve suve töö eest on võimalik Erametsakeskusest juba teist aastat toetust taotleda – 10 tuhat krooni oma töö eest. Asi seegi. Aga ma tegin seda juba kõik eelnevad aastad ja kui jõudu on, teen veel tulevikuski. See on mu esivanemate poolt päriseks ostetud maa ja seal on elatud ja talutööd tehtud. Kui enam hingelisi toimetamas polnud, kasvas mets õuele, majapalgid tassiti laiali ja pihlakas punetas reheahju kivikuhjal. See koht võttis mu omaks ja kutsus tagasi. Nii ei saagi ma isegi tuisusel talvepäeval enne rahu, kui olen kasvõi pooleks tunniks seal ringkäigu teinud. Ma olen seal õnnelik. Seda ongi inimesele vaja.

Päeva lõpetuseks võtan autost binokli ja fotoaparaadi ning premeerin end jalutuskäiguga jõeaasale. Kakupojad on pesatüüka ümbrusest kadunud. Eelmisel nädalal olid nad armetud äsja pesast välja roninud karvapussakad. Korraks kuulen jõe äärest madalat klähvatust – händkakk! See oli hoiatushüüd poegadele. Mind on nähtud. Mina neid mitte. Sõidan koju.