8. juuli Preemiaks „pulgakommi”

Ometi saan jälle teha seda, mis vahepeal tegemata on jäänud. Sain eile mõlemad, nii uuema kui vanema masina töökorda ja täna ei viivitanud enam tööleminekuga. Võtsin trimmeri ja pärast eilset gaasitrossi vahetamist, karburaatori vedru kohendamist ja bensiinivoolikul jupikese veninud otsa mahalõikamist „laulis” 9 aastat vana Hq 325 mis kole. Lausa rõõm oli töötada ja mitmeid kordi kergem kui teise riistapuu ketaslõikuriga. Remondist sain kätte ka uuema ja sel polnud suurt muud viga kui starteri poldid olid lahti (või katki), ma täpselt ei pärinudki.

Pruugib päevakene metsas vahele jätta kui kohe avastan uusi õitsejaid. Valged õied on enamasti naadid ja kreemikad angervaksad. Kollastest on juurde tulnud naistepuna (pildil). Oleks aeg neid veidi ravimteeks korjata ja kuivatada.

Kui tööjärjega jõe poole jõudsin, nägin puudel sebimist ja kuulsin energilist sidinat. Oi, minu lemmikud – sabatihased! Nad on tõesti väga vahvad seltsingulised linnud. Hoiavad kokku nii toiduotsinguil kui rändel. Ja inimpelglikud pole nad ka. On päris tavaline, et oma toimetamistega tulevad nad madalatele okstele ja päris inimese lähedale. Kord, kui Kabli linnujaamas lindude sügisrände ajal käisin, siis nägin, kuidas need sabatihased, kes polnud püünisvõrku sattunud, ootasid peaaegu et ukse taga võrgusolijaid seni järele, kui neid rõngastati ja taas vabaks lasti. Kablis kuulsin, et linnupäevade ajal olid koolilapsed ristinud sabatihased pulgakommideks. Ülipikk saba ja väike keha – ongi ju „pulgakomm”! Sellise kingituse siis valmistasid need armsad sulelised mulle pärast tõsist tööpäeva. Lisaks veel rebasekutsikas hommikul tööle sõites ja uuesti samas kohas üle tee lippamas ka koduteel olles.