9. juuli Vaikne kohake

Töö edeneb. Tahtmist on ja jõuan päevaks seatud eesmärgid täita. Taluõue plats saab tervenisti üle käidud ja hea on tehtud tööd vaadata. Istun puude all ja mõtlen tagasi esimestele aastatele, kui võssa kasvanud kohas müttama hakkasime. Et oleks mingi inimjälg vaikses jõekäärus, panime esimese ehitisena üles lihtsatest kuuselattidest püstkoja. Seal keskel oli ka väike lõkkease, aga suuremat tuld ei julgenud sinna küll teha. Vahel, kui külm kallale kippus, sai tulel teed keedetud. Nüüd on selle lattehitise hõivanud igal kevadel mõni linnupaar. Istutasin mõni aasta tagasi koja ümber metsviinapuu taimi ja need roomavad nüüd aina ülespoole. Latid on vanad ja viinapuu väädid hoiavad neid koos.

Kanakulli poeg on pesast välja lennanud. Et see sündmus vaid enda teada ei jääks, kuulutas ta seda üle terve metsatuka ja kostus ka metsaäärsele teele. Nii kestab see siis umbes kuu aega, kuni poeg vanalinnult toitu mangub ja püsib pesast mõnesaja meetri raadiuses. Pole teada, kas poegi on vaid üks või on neid rohkem. Loodetavasti õnnestub mul teda peagi ka näha, sest tee viib kahe metsatuka vahelt läbi ja kui hakatakse territooriumi laiemalt avastama, juhtub ikka, et häälekat noorlindu vahel pesametsast üle tee männikusse lendamas näen. Vanemaks saades on kanakull väga peidulise eluviisiga ja sel moel kõrgel taeva all liuglemas nagu konnakotkad või hiireviud, teda küll näha ei õnnestu. Toiduks on tal peamiselt metsakanalised, aga ka teised suuremad linnud, kellest jõud üle käib. Talvisel ajal olen ise näinud, kuidas kanakull sööstis sinikael-partide parve, kes paaniliselt lahtiselt veekogult lendu tõusid ja sellega kullile paremini tabatavaks muutusid.