Tänasest uues kohas

Teatan, et edaspidi saate kõiki minu lugusid lugeda uuelt aadressilt www.maaleht.ee/blog/leilimetsalood. Ootan teid kõiki sinna.

Õunamaiad.

Sain alles lõuna ajal metsa minna. Tuli meelde, et ühel metsikul õunapuul olid üleeelmisel aastal väga maitsvad õunad ja kuna läinud sügisel seal õunu polnud, siis käisin kontrollimas, kuidas tänavu lood on. Õunu oli, aga ussitanud ja pisikesed. Kahe aasta eest korjasin suure korvitäie väga ilusaid punaste põskedega suuri, mahlaseid ja terveid hilissügisesi õunu. Need säilisid mitu kuud söögikõlbulikena. Nüüd jätsin ubinad puule, aga järele proovisin küll. Mul koduaias nii hea maitsega õunu polegi. Aga ega mina ainus pole, kellele ubinad maitsevad. Kohale jõudes lendas terve parv linde sealt eemale ja lähemale astudes nägin mitut vapsikut, kes ennastunustavalt õuna sisemusest magusat ammutasid. Puu all polnud ühtki õuna. Selle eest hoolitsevad kährikud.

Tegin veidi tööd ka, aga erilist indu polnud. Käsi ja õlg hakkasid väsima. Aga peamine nuhtlus olid sääsed. Niipea, kui lõikuriga rohus tegutsema hakkasin, oli vaikselt mitu valusat torkajat näole maandunud. Ju see ilmamuutust tähendab. Juba hakkasimegi liiga ilusate sügisilmadega harjuma.

Värvid.

Täna tegin ettevalmistusi talveks. Tõime naabrimehe traktoriga sünnikoha õuelt küttepuid koju kuuri. Sai otsast otsani täis. Need halud pole enam hoopiski nii kuivad, millega kiitlesin siinsamas lugusid kirjutades kusagil suve alguses. Õhuniiskus teeb oma töö, mis sest, et kaks suve riitades seisnud.

Põllumehed kiirustavad. Minu väljadele veeti läga ning kohe oli pinnasepurustaja tal sabas. Esialgu haises jubedalt, aga peagi sai väetis mulda segatud. Juhtusin ühe talunikuga rääkima, kel vilja võtmine veel pooleli. Asi paistab üsna lootusetu, sest teri pole kuskile müüa. Kui kevadel maksis seeme 3 kr/kg, siis nüüd pakutakse 1 kr/kg kaera eest, mis läheb katlas põletamisele. Otra ei taha keegi. Pole siis imestada, et järjest rohkem põlde jääb harimata. Väikestel taludel on tõesti raske ellu jääda. Minu maid rentiv suur osaühing on seni veel hoolikalt maid harinud ja suurt piimakarja pidanud. Palju inimesi saab tööd ja hulk investeeringuid uutesse hoonetesse ja masinatesse tehtud. Jääksid nemadki püsima.

Päikeseloojangu viimaste kiirte aegu tegin ringkäigu oma armsal vanal taluasemel ja metsaserval. Vahtrad leegitsevad, haavad kolletuvad ja kask kaotab üha rohkem lehti. Sügise värvid on võimsad. Päeval kostus taevast hanede häälitsusi. Juba tulevad nemadki põhja poolt ära. Suur-kirjurähn toksis hoolega. Laksutasin keelega ja ta tuli lähemale vaatama, et kes see selline julges metsa segama tulla. Musträhn lasi pikka vilet. Rästaste kamp oli langi servas kuivanud puul kohad sisse võtnud.

Vananaistesuvi.

Ilus aeg, ainult päevad jäävad järjest lühemaks. On veel lilli ja liblikaid. Põllumees künnab, külvab, koristab vilja ja teeb ädala 3-ndast niitest silo – kõike korraga. Minu väljadele tuleb talinisu. Alles olid kõrrepõllul veelombid, nüüd tolmab külviku taga.

Metsades pole mingit liikumist märgata, ei riigimetsas ega teiste naabrite juures. Ainult mina müristan võsalõikuriga. On kindel plaan katsetada esimest korda sügisese istutusega. Esialgu küll imepisikesel lapil, 0,1 ha suurusel langil. Sellel tegingi täna ettevalmistustöid: niitsin maha vaarikad ja putked ning väikese võsa. Kui tihedalt istutada, mahub vast 200 kuusetaime ära. Vahepeal on jahimehed sinna servale sättinud metssigade söötmiskoha. Radasid on juba kõvasti tallatud. Näis, kuidas mu tänane niitmine sigadele mõjub, üsna lagedaks läks, ainult mõne sõnajala jätsin ilu pärast kasvama. Ja mis veel siis saab, kui kohe kõrvale taimed istutan ja nende ladvad pastaga siniseks möksin. Ei hakka jahimeestele teatama kah, et ma oma metsas taimed maha istutan. Küll avastavad isegi.

Vahepeal on palju rõõmustavat märgata Erametsakeskuse tegemistes. Toetuste info on välja pandud, liiguvad tehtud tööde eest väljamakstavad rahad ja jagatakse nõuannet. Tundub, et süsteem töötab. Minu jaoks jääbki see ainsaks võimaluseks, sest PRIA kaudu jagatava Euroopa raha saamise nõuded on koostatud väikeomanike huvisid ja võimalusi arvesse võtmata. Ikka seesama tuntud teema, et väikest pole vaja, olgu loomapidajana, kurgikasvatajana, poepidajana või metsaomanikuna.

Metsaistutus koridoridesse oleks üks võimalus, aga minul saavad peagi vanad põllulapid metsastatud. Koridorid on järele proovitud, juba 1999.a. ja enam ei taha ma lepikutes sel moel kuuski istutada. Praegu on lepad peaaegu raieküpsed, kuused aga jäävad valguse puudumise tõttu habrasteks, hõredateks. Laiemat ruumi oleks vaja olnud. Seepärast olen hiljem kasutanud moodust, et raiun terve põllu laiuselt (25-30 m) kogu võsa maha. Kraavi äärtesse jätan väärtuslikumaid puid kasvama. Seal on nii looduslikke kuuski, kaski, saari, ka õunapuid jm. Põllu istutan äärest ääreni kuuske täis ja kolm istutusjärgset aastat hooldan korralikult. Tuleb niita nii rohtu kui väsimatult kasvavat võsa: leppa, toomingat, kraavipaju. Selleks ajaks on taimed suuremaks sirgunud, siit-sealt mõni kaseseeme ka kukkunud ja võsakasv „kiusamise” tagajärjel pidurdunud. Ja kui metsloomade tõrjeks ka midagi ette võetud on, võib mõne aasta vahet pidada ja seejärel noorendiku hooldusega algust teha.

Paraku olen ma oma ettevõtmistega kogu aeg sammukese võrra ajast ees liikunud ja tööd said ilma toetusteta tehtud. Lisaks veidi teistmoodi (minu arvates paremini) kui praegustes toetustingimustes kirjeldatud. Ja kui noorendike hooldust oma tööna abikõlbulikuks ei tunnistata, siis pole mul selle Euroopa Liiduga suurt asja.

24. september Mets tuulte käes.

Riigimets või eramets. Peremets või firmamets. Minu mets või igaühe mets. Raiemets või kaitsemets. Noor mets või vana mets. Eesti mets või Soome mets. Reformi mets või RL mets.

Metsaseadus, looduskaitsereform, toetused, bürokraatia, omakasu, erinevad väärtushinnangud.

Olen heitlike tuulte eest tahtnud mütsi kõvemini kõrvadele tõmmata ja paraja kaika kätte võtta, et nad mind oma metsarajalt viltu ei puhuks. Enda jaoks ammu selgeks mõeldud tõekspidamisi ei suuda nad kallutada. Kas aga suudan oma metsa nende tuulte eest kaitsta?

23. september Linnujaamas

Särav ja päikseline sügispäev oli õige aeg puhkamiseks ja mere ääres käimiseks. Suvel polnudki selleks võimalust. Sõitsin külla oma sõpradele Kabli linnujaama.



Linde satub püünismõrda praegu suhteliselt vähe, sest tuule suund võimaldab neil peatumata edasi rännata, lõuna poole. Aga poiste jutu järgi on öösiti huvitavaid kakulisi liikvel: kõrvukrätsud, soorätsud ja karvasjalg-kakk. Ka nemad satuvad aeg-ajalt võrkudesse ja saavad mõõdetud-kaalutud-rõngastatud. Päeval on liikvel mitut liiki tihaseid, sh. roohabekad, lehelinde, põõsalinde, pöialpoisse jt. Võrkudesse on jäänud rähne, harakas jt. suuremaid linde. Lisaks lindudele jälgitakse ka kiilide ja liblikate rännet. See on uus ja huvitav ka linnuvaatlejatele. Kuulsin, et kiilid kui väga osavad lendajad on andnud idee helikopteri leiutamiseks. Nende eluviisi ja rände uurimine pakub uusi avastusi.


Pildi tegin isasest huvitava välimusega roohabekast ja seejärel, pärast „kohustuslike” protseduuride tegemist (mõõtmine, kaalumine, toitumuse hindamine ja rõngastamine), pääses ta vabadusse.

Linnuvaatlejatel on pidevalt tööd ka inimestega, sest selgitusi tuleb jagada arvukatele kooliõpilaste gruppidele. Sageli peatuvad möödasõitvad välismaalased ja käivad teised linnuvaatlejad või lihtsalt loodushuvilised.

Meri on praegu kõvasti taganenud ja roostiku ning vee vahel on lai liivariba. Kaugemal paistsid luiged ja ööseks tulevad merelt ranniku lähedale sõtkad.

22 september Sügise peegeldused

Tegin metsatöös pausi, et langil ronimisest kangeks muutunud jalalihastele puhkust anda. Oli hulk edasi lükatud töid, millest osa jõudsin ka ära teha. Muu hulgas koristasin kasvumaja, niitsin muru ja korjasin ploomipuudelt riknenud vilju. Et haigusi vähendada. Kas ma just kõik kätte sain, pole kindel. Ega õiget ploomiaastat polnudki, sest valmimine sattus ajale, kui iga päev sadas ja massiline mädanik rikkus saagi. Kõhu sai ikka täis süüa küll ja linna lastelegi antud.




Jõudsin ilusal pööripäeval korraks ka jõe ääres ära käia ja sügise märke otsida. Väljade kohal tiirutasid toiduretkel olevad loorkullid, jõe taga taluasemel lärmasid pasknäärid, kes tammelt tõrusid krabistasid. Sõber konnakotkas on arvatavasti rännuteedel lõuna poole. Üle nädala pole teda enam näinud. Kotka istumispuu on hõivanud hiireviud, lausa kahekesi ühel männil. Vaevalt nad peremehe kohal olles seda oleksid julgenud teha. Põhja poolt on kohale saabunud hele, musta triibuga lind – hallõgija.

Pilk jõkke ja vastu vaatavad värvuma hakkavate puude peegeldused. Vesi jões on pruunikas, tuleb rabade vahelt. Kunagi ammu, lapsepõlves, rääkis mu vanatädi, et rabavees käsi pestes saab soolatüügastest lahti. Ei mäleta täpselt, kas seal jões lutsukive pöörates või muul viisil, aga minu sõrmedelt olid soolatüükad ühel hetkel kadunud küll.

Töömees pintseldas keldri katuseharja laudist sooja männitõrvaga. Küll see lõhnas alles mõnusalt! Veenõu oli tulel ja selle sees sai väiksema potsikuga tõrv vedelamaks kuumutatud. Ilmaga on sügise alguses vedanud.