Eile käisin üle vaatamas kuusekultuure, mis jäävad teisele kinnistule, minu sünnikodu metsa. Kõik kasvavad üle ootuste kenasti. Sumpasin läbi vaarikate ja piki metsloomaradasid ning sain endale külge lugematu arvu põdrakärbseid ja 3 puuki. Pärast andis neid noppida. Puugid on praegu eriliselt aktiivsed. Näen seda kodus kasside kaelalt neid korjates. Suvel oli lühike puugi vaheaeg, nüüd siis uuesti.
Loomulikult käib iga metsaskäigu juurde praegusel ajal seenekorv. On ikka sel aastal palju kuuseriisikaid ning äsja ilmusid kolooniatena ka võiseened. See aeg ei kesta tõenäoliselt kuigi kaua.Tänane avastus oli õitsev kullerkupp jõeaasal. Sealt sai hein juuli esimeses pooles maha niidetud ja nüüd septembris on kullerkupp taas õitsemas. See polegi väga erakordne, sest olen septembri kullerkuppu varemgi näinud. Aga ilmtingimata kohas, kust hein on suvel maha niidetud.
Üks erksavärviline õitseja vaatab veel tihedast kolletuvast rohust vastu – see on verev kurereha. Kõik teised vajuvad longu, koltuvad, kuivavad, aga kurereha särab endistviisi.Päeva parim kohtumine oli mul händkakuga. Fotoaparaadi akud said just tühjaks, kui hännakas otse minu teel kaseoksal istus. Olen teda juba mitu kuud otsinud ja täna tuli ta end ise näitama. Kõige naljakam oli see, et ta lendas mulle hiljem piki taluteed kuni jõeni järele. Libises hääletult üle mu pea, üle talukoha vundamendikivide jõeäärsete puude poole. Pärast üritasin teda sealt leida, aga kuulsin vaid mänsakute krääksatusi. Mis võis muidugi viidata sellele, et isand Kakk kusagil sealsamas viibib. Küll me veel kohtume!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar