Õunamaiad.

Sain alles lõuna ajal metsa minna. Tuli meelde, et ühel metsikul õunapuul olid üleeelmisel aastal väga maitsvad õunad ja kuna läinud sügisel seal õunu polnud, siis käisin kontrollimas, kuidas tänavu lood on. Õunu oli, aga ussitanud ja pisikesed. Kahe aasta eest korjasin suure korvitäie väga ilusaid punaste põskedega suuri, mahlaseid ja terveid hilissügisesi õunu. Need säilisid mitu kuud söögikõlbulikena. Nüüd jätsin ubinad puule, aga järele proovisin küll. Mul koduaias nii hea maitsega õunu polegi. Aga ega mina ainus pole, kellele ubinad maitsevad. Kohale jõudes lendas terve parv linde sealt eemale ja lähemale astudes nägin mitut vapsikut, kes ennastunustavalt õuna sisemusest magusat ammutasid. Puu all polnud ühtki õuna. Selle eest hoolitsevad kährikud.

Tegin veidi tööd ka, aga erilist indu polnud. Käsi ja õlg hakkasid väsima. Aga peamine nuhtlus olid sääsed. Niipea, kui lõikuriga rohus tegutsema hakkasin, oli vaikselt mitu valusat torkajat näole maandunud. Ju see ilmamuutust tähendab. Juba hakkasimegi liiga ilusate sügisilmadega harjuma.