Looduse loomulik kulg

Nädalavahetus möödus töö tähe all. Sai ju pikalt peetud vihmapühasid, aga aeg sunnib tagant ja pole tähtsust, milline nädalapäev on. Ikka seesama kuusehooldus samadel põllusiiludel. Kaks aastat tagasi tegime seda põldu võsast puhtaks ja leidsin maast soku kolju ja muid luid. Küllap oli loom ilvese saagiks sattunud. Riputasin siis leitud sarvilise kolju oksa külge. Tänase tööjärjega jõudsin sinnamaale välja. Kolju ripub endiselt.



Sealkandis liikus ringi emailves kahe pojaga. Kui lund tuli, nägin sageli ilvesejälgi. Vahel olid need otse jõe ääres kividel, kus loomad vist vett lakkumas käisid. Eelmisel talvel jäi üks poegadest jahimeeste püssi ette. Noh, ega ta ikka ei jäänud niisama lihtsalt, mehed ajasid terve päeva ilveseperet lumiseid jälgi pidi taga. Mina käisin parasjagu linnutoitu metsa söögimajja panemas ja palusin sisemas, et nad loomi kätte ei saaks. Kui ära tulin, olid püssimehed jätkuvalt valvepostidel. Päev hakkas õhtusse jõudma ja siis veel ühtki pauku ei käinud.

Järgmisel päeval kuulsin, et ikkagi õnnestus neil üks noor isane ilves tappa. Ega mulle jaht ei meeldi, eriti ilvesejaht. Ilves on ju looduse sanitar ja sõraliste arvukuse reguleerija. Metskitsede rohkus oli mõne aasta eest ülisuur ja minul sõid nad mitmete hektarite kaupa noorte kuuskede ladvad ära. Kui sellest veel väheks jäi, pügati ka külgoksad ja kuusest jäi järele pintsel. Pisike roheline tuustakas kasvas suvel varre otsas. Lõuapoolikud ütlesid, et „hästi laasunud kuusik”. Nii et – ilves on metsakasvataja sõber, pealegi väga ettevaatlik, saladuslik ja ilus metsakiisu. Olen õnnelik inimene – nägin ilvest jahti pidamas. Varitses, hiilis ja siis ründas kitseperet. Tookord ebaõnnestunult, kitsed olid kiiremad. Sellest on juba kolm aastat möödas.