Täna oli üle mitme aja jälle korralik metsapäev, sest tegin „vabatahtlikku tasustamata tööd”. Sellise veidra nime on metsaomaniku tööle andnud need, kelle võimuses on igasuguste toetuste tingimuste väljatöötamine. Et siis, kui palkan teenusepakkuja (sulase), teeb tema „sunniviisilist tasustatavat tööd” või? Nojah, kui on vabatahtlik töö, teen seda korralikult, ikkagi endale. Kuusekultuure tulebki korralikult hooldada, sest see on esimene tingimus, et kasvama pandud taimed esimestel aastatel hoo sisse saaksid ja kiiresti ümbritsevast taimestikust kõrgemaks sirguksid. Õhtuks teenisin korraliku saunaskäigu oma tööga ausalt välja. Lõpetasin ühe vana talupõllu hoolduse, kuhu kevadel looduspildi rahvas kuusetaimed istutas. Teine samasugune on veel pooleli ja kolmaski, varem alustatud, vajab lõpetamist. Pilt on neist kuuskedest, mis 2007.a. kevadel istutatud. Selle aasta kasvud on ilusad. Sealt vahelt paistab raasuke sinist – see on ulukite eemalhoidmiseks eelmisel sügisel latvadele määritud pasta Cervacol.
Enne metsa minekut jõudsin heita pilgu uudistele ja valus sähvatus käis läbi, kui lugesin Viljandimaal minu heade tuttavate metsas möllanud ATV-dest. Teades, kuidas nad suhtuvad igasse puusse nagu pereliikmesse, mismoodi nad metsa hoiavad ja noorte puude eest hoolt kannavad, iga metsatuka kohta oma lugu teavad, mõistan seda hingevalu ja jõuetustunnet, mis neid nüüd piinab. Üks asi on kahjustatud puud ja sissesõidetud rööpad, aga teine asi on usu kaotamine inimestesse. See viimane on veel rängemgi teadmine, et meie seas on hoolimatuid egoiste, kellele pole elusloodus püha ega hoidmist väärt. Pole vahet, kas tegu on eraomandi või riigivaraga. Kuna mõned aastad tagasi oli ka minu kuusekultuurist talvel mootorsaaniga üle sõidetud, siis tänast hooldustööd tehes vasardas kogu aeg peas, et ega ometi jälle keegi avasta, et võsast puhastatud põldudel on lahe kimada. Madalad kuused ju pole eriliseks takistuseks…
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar