Olen kolm viimast päeva hoolega noorendikes tööd teinud ja nii kipub ununema, et homme on juba sügis käes. Tuul lennutab kollaseid ja pruunikaid lehti. Vaatad, et lind lendab – aga ei, lehed hoopis. Täna sumasin krabisevates saarelehtedes, mis annavad esimesena märku, et puul on aeg puhkama jääda. Kuni järgmise kevadeni. Saared on ikka sügisel esimesed ja kevadel viimased, kes lehti kukutavad või kandma hakkavad. Tuulistes kohtades on toomingad raagus, aga kevadel on nemad esimesed, kelle hiirekõrvad metsaservale värsket rohelust annavad.
Veidi valguseküllasem päev oli ja pani särama sillani viiva sissesõidutee äärsed puud. Vahtrale tuleb värve juurde, kuusk muutub veelgi tumedamaks ja pärnad rohetavad endiselt.
Viimasest kolmest tööpäevast kulus esimene sissekäiguradade niitmiseks. Et langile pääseda, tuleks mitusada meetrit põõsaste vahelt ja läbi vaarikate sumada. Tööriista ja kanistriga on see vaevarikas. Ma olen alati tahtnud vabalt käimise radasid ja seepärast kulutan palju aega töölkäimise mugavaks muutmisele. Neid radu tuleb mitu nädalat astuda. Esialgu ehmatas ära, et seal, kus eelmistel aastatel oli ainult lepavõsa kuusetaimede vahel, lokkab nüüd pikkade vartega vaarikas. No selle alla ei näe küll midagi - kus taim või kus vabalt vehkida kannatab. Tuleb ära oodata vaarikalehtede varisemine. Aga mujal saab edukalt tööd teha küll ja eks ma jõudumööda üritan. Kodu on ripakile jäänud ja muid tegemisi tuleb ka vahele. Loodame, et viletsavõitu suve järel tuleb pikk ja ilus sügis.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar