Kuna hommikul udutas kerget vihma, asusin paberite kallale, lootes, et lõunaks saan valmis ja võin metsa tööd jätkama minna. Ei läinud nii lihtsalt. Peamine häda tuleb sellest, et ma ei valda kõiki arvutiprogramme ja jään alalõpmata hätta. Siis läheb omakorda printer „lolliks” ja kõike tuleb otsast alustada. Vahepeal linnast lastelt nõu küsida, oodata jne. Aeg aga jookseb halastamatult. Selle peale mõtlen, et kuidas küll terve elu suutsin töö juures lõputuid töökäske, aruandeid ja tabeleid täita, esialgu oli abiks vaid arvelaud, hiljem Felix, lõpus juba elektriline arvemasin. Kirjatükid sai ikka trükimasinal klõbistatud, kopeerid vahele ja kannatas 6 eksemplari läbi lüüa küll. Paber oli siis see öko - õhem, kolletuv, karvasem ja põles imehästi.
Hea küll, need olid teised ajad, polnud kiiret ega muret. Nüüd on tehnika ja sidevahendid, aga kogu aeg on rutt. Sellest pääsemiseks tuleb põgeneda metsa – ja peagi on jälle kõik hästi!
Et väsinud pead ja vintsutatud meeli turgutada, tegin tavapärase metsaringi. Konnakotkas on ikka veel kodumail! Siit ja sealt põõsa alt lendas välja mõni musträstas. Pasknäärid tegid valju lärmi, rähn koputas vastu kuivanud puud nii et kõlin kostus kaugele. See ei olnud kevadine lõbus trummeldamine, vaid päris mehiseid lööke lajatati. Mõnus on käia, kuulata ja olla vaikselt omaette. Piirisiht minu maa ja riigimetsa vahel on täis kuldmampleid. Kes neid sinna külvamas käib?...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar