Lombilinnud

Vähemalt kaks nädalat teevad teeäärsel põllul enne pikale rändele asumist aega parajaks mitut liiki veelinnud. Olen iga päev metsa sõites sealt läbi põiganud ja asjade kulgu jälginud. Vahepeal olid lomp üsna tühi, aga täna nägin jälle tutkaid, kiivitajaid ja mudatildreid. Põllu kohal tiirutas välja-loorkull. Taeva alt kostus sookurgede kurbi lahkumishääli. Pildile jäid tutkad ja kaugemal kiivitajad.


Eile tööd ei teinud, vaid käisin Rootsist külla tulnud hea sõbraga metsades ning näitasin, mis mul vahepealse paari aastaga muutunud on ja millega parasjagu tegelen. Mu sõber on maanaine, kes sagedasti Eestis käinud, maanaistele loenguid pidanud ning hästi kursis meie probleemidega. Hea on ringi käia inimesega, kes rõõmustab kohatud metskitsede üle, otsib metsast seeni, mida ka rootslased korjavad ja söövad (kukeseened) ning imestab, milliseid riisikaid (tema meelest mittesöödavaid) eestlane toiduks korjab. Õnnestus koos ka konnakotkas ära näha.

Täna jätkasin vahepeal pooleli jäänud tööd kuuselaste rohust ja võsast päästmisel. Kõige hullemast kohast murdsin läbi – ikka see pikk ja lamanduv lõikehein, mis kipub noori puid lämmatama. Seal on nende juurdekasvgi üsna kehvake. Samas on mul kogemus teisest, varasemast istutusest, et sellises kohas kasvab kuusk väga hästi, peaasi, et esialgu rohust läbi murdmisel aidata. Kõrval lokkab sellesuvine lepavõsa ja seal vahel on kuusetaimed uhkes elujõus. Üks korralik tööpäev veel, siis ehk saan sel kevadel ja selles kohas istutatud kuused hooldatud. Aga see pole kaugeltki kõik.