Aega läks, aga ära tegin

Nüüd võin rahuliku südamega kõigile talgulistele-metsaistutajatele otsa vaadata ja kuulutada, et nende töö kannab vilja ja minagi olen omalt poolt kõik teinud. Kui keegi looduspiltnikest minu metsalugusid juhtub lugema, siis tahan neid tänada heade käte eest, mis kuusetaimi mulda panid. Kasvama on läinud 99% ja kui minu äpardustest tingituna veel 1% kogemata maha niitsin, siis on tulemused ülihead. Rohi oli kohati ikka väga-väga tihe ja kõrge, aga nüüd on pildil nähtaval 1,3 ha suurusel põllutükil taimed päästetud ja kraavivõsa niidetud. Kitsed-põdrad – kõtt! eemale!

Selles kohas, kus eile töö pooleli jäi, ootas mind ees üllatus. Vahepeal on seal põdrad kõvasti möllanud. Ei tea, kas hiline jooksuaeg või ei meeldinud neile see, et ma paksu rohu olin maha niitnud. Suure pahameelega oli üks ilus noor kask sandiks räsitud. Koor maha nühitud ja latv ära murtud. Eile õhtul jäi ta minust sinna tervena kasvama, täna aga oli pilt selline.

Tallasin veel taimede ümbert rohtu kõrval põllul, kuhu sai eelmisel kevadel mõned kuusetaimed täienduseks vahele istutatud. Põhiline istutus oli seal juba 2003.a., aga kitsed tegid palju kahju ja läheb aega, kuni taimed kosuvad. On näha, et tasapisi saab kahjustatud kuusekestest siiski asja, kuigi mitu kasvuaastat on toibumiseks kulunud.

Metsataimede hooldamise juures tihedas võsas või rohus on suureks abiks kitsede tõrjeks latvadele võõbatud sinine pasta – repellent Cervacol. Kui on lootusetu tunne, et kohe-kohe tabab lõikur mõnda taime, sest lihtsalt ei näe teda, tuleb abiks see sinine määre. Eelmisel sügisel pandud pasta särab endiselt ja aitab taime üles leida.

Hommikul said vaevadega koostatud metsatööde paberid ümbrikusse ja läkitasin pealinna poole teele. Selleks korraks on pall sinnapoole veeretatud ja saan päris tööd teha. Sünnitalu metsas veel hooldustöö ootamas.