Värvid.

Täna tegin ettevalmistusi talveks. Tõime naabrimehe traktoriga sünnikoha õuelt küttepuid koju kuuri. Sai otsast otsani täis. Need halud pole enam hoopiski nii kuivad, millega kiitlesin siinsamas lugusid kirjutades kusagil suve alguses. Õhuniiskus teeb oma töö, mis sest, et kaks suve riitades seisnud.

Põllumehed kiirustavad. Minu väljadele veeti läga ning kohe oli pinnasepurustaja tal sabas. Esialgu haises jubedalt, aga peagi sai väetis mulda segatud. Juhtusin ühe talunikuga rääkima, kel vilja võtmine veel pooleli. Asi paistab üsna lootusetu, sest teri pole kuskile müüa. Kui kevadel maksis seeme 3 kr/kg, siis nüüd pakutakse 1 kr/kg kaera eest, mis läheb katlas põletamisele. Otra ei taha keegi. Pole siis imestada, et järjest rohkem põlde jääb harimata. Väikestel taludel on tõesti raske ellu jääda. Minu maid rentiv suur osaühing on seni veel hoolikalt maid harinud ja suurt piimakarja pidanud. Palju inimesi saab tööd ja hulk investeeringuid uutesse hoonetesse ja masinatesse tehtud. Jääksid nemadki püsima.

Päikeseloojangu viimaste kiirte aegu tegin ringkäigu oma armsal vanal taluasemel ja metsaserval. Vahtrad leegitsevad, haavad kolletuvad ja kask kaotab üha rohkem lehti. Sügise värvid on võimsad. Päeval kostus taevast hanede häälitsusi. Juba tulevad nemadki põhja poolt ära. Suur-kirjurähn toksis hoolega. Laksutasin keelega ja ta tuli lähemale vaatama, et kes see selline julges metsa segama tulla. Musträhn lasi pikka vilet. Rästaste kamp oli langi servas kuivanud puul kohad sisse võtnud.