Tänasest uues kohas

Teatan, et edaspidi saate kõiki minu lugusid lugeda uuelt aadressilt www.maaleht.ee/blog/leilimetsalood. Ootan teid kõiki sinna.

Õunamaiad.

Sain alles lõuna ajal metsa minna. Tuli meelde, et ühel metsikul õunapuul olid üleeelmisel aastal väga maitsvad õunad ja kuna läinud sügisel seal õunu polnud, siis käisin kontrollimas, kuidas tänavu lood on. Õunu oli, aga ussitanud ja pisikesed. Kahe aasta eest korjasin suure korvitäie väga ilusaid punaste põskedega suuri, mahlaseid ja terveid hilissügisesi õunu. Need säilisid mitu kuud söögikõlbulikena. Nüüd jätsin ubinad puule, aga järele proovisin küll. Mul koduaias nii hea maitsega õunu polegi. Aga ega mina ainus pole, kellele ubinad maitsevad. Kohale jõudes lendas terve parv linde sealt eemale ja lähemale astudes nägin mitut vapsikut, kes ennastunustavalt õuna sisemusest magusat ammutasid. Puu all polnud ühtki õuna. Selle eest hoolitsevad kährikud.

Tegin veidi tööd ka, aga erilist indu polnud. Käsi ja õlg hakkasid väsima. Aga peamine nuhtlus olid sääsed. Niipea, kui lõikuriga rohus tegutsema hakkasin, oli vaikselt mitu valusat torkajat näole maandunud. Ju see ilmamuutust tähendab. Juba hakkasimegi liiga ilusate sügisilmadega harjuma.

Värvid.

Täna tegin ettevalmistusi talveks. Tõime naabrimehe traktoriga sünnikoha õuelt küttepuid koju kuuri. Sai otsast otsani täis. Need halud pole enam hoopiski nii kuivad, millega kiitlesin siinsamas lugusid kirjutades kusagil suve alguses. Õhuniiskus teeb oma töö, mis sest, et kaks suve riitades seisnud.

Põllumehed kiirustavad. Minu väljadele veeti läga ning kohe oli pinnasepurustaja tal sabas. Esialgu haises jubedalt, aga peagi sai väetis mulda segatud. Juhtusin ühe talunikuga rääkima, kel vilja võtmine veel pooleli. Asi paistab üsna lootusetu, sest teri pole kuskile müüa. Kui kevadel maksis seeme 3 kr/kg, siis nüüd pakutakse 1 kr/kg kaera eest, mis läheb katlas põletamisele. Otra ei taha keegi. Pole siis imestada, et järjest rohkem põlde jääb harimata. Väikestel taludel on tõesti raske ellu jääda. Minu maid rentiv suur osaühing on seni veel hoolikalt maid harinud ja suurt piimakarja pidanud. Palju inimesi saab tööd ja hulk investeeringuid uutesse hoonetesse ja masinatesse tehtud. Jääksid nemadki püsima.

Päikeseloojangu viimaste kiirte aegu tegin ringkäigu oma armsal vanal taluasemel ja metsaserval. Vahtrad leegitsevad, haavad kolletuvad ja kask kaotab üha rohkem lehti. Sügise värvid on võimsad. Päeval kostus taevast hanede häälitsusi. Juba tulevad nemadki põhja poolt ära. Suur-kirjurähn toksis hoolega. Laksutasin keelega ja ta tuli lähemale vaatama, et kes see selline julges metsa segama tulla. Musträhn lasi pikka vilet. Rästaste kamp oli langi servas kuivanud puul kohad sisse võtnud.

Vananaistesuvi.

Ilus aeg, ainult päevad jäävad järjest lühemaks. On veel lilli ja liblikaid. Põllumees künnab, külvab, koristab vilja ja teeb ädala 3-ndast niitest silo – kõike korraga. Minu väljadele tuleb talinisu. Alles olid kõrrepõllul veelombid, nüüd tolmab külviku taga.

Metsades pole mingit liikumist märgata, ei riigimetsas ega teiste naabrite juures. Ainult mina müristan võsalõikuriga. On kindel plaan katsetada esimest korda sügisese istutusega. Esialgu küll imepisikesel lapil, 0,1 ha suurusel langil. Sellel tegingi täna ettevalmistustöid: niitsin maha vaarikad ja putked ning väikese võsa. Kui tihedalt istutada, mahub vast 200 kuusetaime ära. Vahepeal on jahimehed sinna servale sättinud metssigade söötmiskoha. Radasid on juba kõvasti tallatud. Näis, kuidas mu tänane niitmine sigadele mõjub, üsna lagedaks läks, ainult mõne sõnajala jätsin ilu pärast kasvama. Ja mis veel siis saab, kui kohe kõrvale taimed istutan ja nende ladvad pastaga siniseks möksin. Ei hakka jahimeestele teatama kah, et ma oma metsas taimed maha istutan. Küll avastavad isegi.

Vahepeal on palju rõõmustavat märgata Erametsakeskuse tegemistes. Toetuste info on välja pandud, liiguvad tehtud tööde eest väljamakstavad rahad ja jagatakse nõuannet. Tundub, et süsteem töötab. Minu jaoks jääbki see ainsaks võimaluseks, sest PRIA kaudu jagatava Euroopa raha saamise nõuded on koostatud väikeomanike huvisid ja võimalusi arvesse võtmata. Ikka seesama tuntud teema, et väikest pole vaja, olgu loomapidajana, kurgikasvatajana, poepidajana või metsaomanikuna.

Metsaistutus koridoridesse oleks üks võimalus, aga minul saavad peagi vanad põllulapid metsastatud. Koridorid on järele proovitud, juba 1999.a. ja enam ei taha ma lepikutes sel moel kuuski istutada. Praegu on lepad peaaegu raieküpsed, kuused aga jäävad valguse puudumise tõttu habrasteks, hõredateks. Laiemat ruumi oleks vaja olnud. Seepärast olen hiljem kasutanud moodust, et raiun terve põllu laiuselt (25-30 m) kogu võsa maha. Kraavi äärtesse jätan väärtuslikumaid puid kasvama. Seal on nii looduslikke kuuski, kaski, saari, ka õunapuid jm. Põllu istutan äärest ääreni kuuske täis ja kolm istutusjärgset aastat hooldan korralikult. Tuleb niita nii rohtu kui väsimatult kasvavat võsa: leppa, toomingat, kraavipaju. Selleks ajaks on taimed suuremaks sirgunud, siit-sealt mõni kaseseeme ka kukkunud ja võsakasv „kiusamise” tagajärjel pidurdunud. Ja kui metsloomade tõrjeks ka midagi ette võetud on, võib mõne aasta vahet pidada ja seejärel noorendiku hooldusega algust teha.

Paraku olen ma oma ettevõtmistega kogu aeg sammukese võrra ajast ees liikunud ja tööd said ilma toetusteta tehtud. Lisaks veidi teistmoodi (minu arvates paremini) kui praegustes toetustingimustes kirjeldatud. Ja kui noorendike hooldust oma tööna abikõlbulikuks ei tunnistata, siis pole mul selle Euroopa Liiduga suurt asja.

24. september Mets tuulte käes.

Riigimets või eramets. Peremets või firmamets. Minu mets või igaühe mets. Raiemets või kaitsemets. Noor mets või vana mets. Eesti mets või Soome mets. Reformi mets või RL mets.

Metsaseadus, looduskaitsereform, toetused, bürokraatia, omakasu, erinevad väärtushinnangud.

Olen heitlike tuulte eest tahtnud mütsi kõvemini kõrvadele tõmmata ja paraja kaika kätte võtta, et nad mind oma metsarajalt viltu ei puhuks. Enda jaoks ammu selgeks mõeldud tõekspidamisi ei suuda nad kallutada. Kas aga suudan oma metsa nende tuulte eest kaitsta?

23. september Linnujaamas

Särav ja päikseline sügispäev oli õige aeg puhkamiseks ja mere ääres käimiseks. Suvel polnudki selleks võimalust. Sõitsin külla oma sõpradele Kabli linnujaama.



Linde satub püünismõrda praegu suhteliselt vähe, sest tuule suund võimaldab neil peatumata edasi rännata, lõuna poole. Aga poiste jutu järgi on öösiti huvitavaid kakulisi liikvel: kõrvukrätsud, soorätsud ja karvasjalg-kakk. Ka nemad satuvad aeg-ajalt võrkudesse ja saavad mõõdetud-kaalutud-rõngastatud. Päeval on liikvel mitut liiki tihaseid, sh. roohabekad, lehelinde, põõsalinde, pöialpoisse jt. Võrkudesse on jäänud rähne, harakas jt. suuremaid linde. Lisaks lindudele jälgitakse ka kiilide ja liblikate rännet. See on uus ja huvitav ka linnuvaatlejatele. Kuulsin, et kiilid kui väga osavad lendajad on andnud idee helikopteri leiutamiseks. Nende eluviisi ja rände uurimine pakub uusi avastusi.


Pildi tegin isasest huvitava välimusega roohabekast ja seejärel, pärast „kohustuslike” protseduuride tegemist (mõõtmine, kaalumine, toitumuse hindamine ja rõngastamine), pääses ta vabadusse.

Linnuvaatlejatel on pidevalt tööd ka inimestega, sest selgitusi tuleb jagada arvukatele kooliõpilaste gruppidele. Sageli peatuvad möödasõitvad välismaalased ja käivad teised linnuvaatlejad või lihtsalt loodushuvilised.

Meri on praegu kõvasti taganenud ja roostiku ning vee vahel on lai liivariba. Kaugemal paistsid luiged ja ööseks tulevad merelt ranniku lähedale sõtkad.

22 september Sügise peegeldused

Tegin metsatöös pausi, et langil ronimisest kangeks muutunud jalalihastele puhkust anda. Oli hulk edasi lükatud töid, millest osa jõudsin ka ära teha. Muu hulgas koristasin kasvumaja, niitsin muru ja korjasin ploomipuudelt riknenud vilju. Et haigusi vähendada. Kas ma just kõik kätte sain, pole kindel. Ega õiget ploomiaastat polnudki, sest valmimine sattus ajale, kui iga päev sadas ja massiline mädanik rikkus saagi. Kõhu sai ikka täis süüa küll ja linna lastelegi antud.




Jõudsin ilusal pööripäeval korraks ka jõe ääres ära käia ja sügise märke otsida. Väljade kohal tiirutasid toiduretkel olevad loorkullid, jõe taga taluasemel lärmasid pasknäärid, kes tammelt tõrusid krabistasid. Sõber konnakotkas on arvatavasti rännuteedel lõuna poole. Üle nädala pole teda enam näinud. Kotka istumispuu on hõivanud hiireviud, lausa kahekesi ühel männil. Vaevalt nad peremehe kohal olles seda oleksid julgenud teha. Põhja poolt on kohale saabunud hele, musta triibuga lind – hallõgija.

Pilk jõkke ja vastu vaatavad värvuma hakkavate puude peegeldused. Vesi jões on pruunikas, tuleb rabade vahelt. Kunagi ammu, lapsepõlves, rääkis mu vanatädi, et rabavees käsi pestes saab soolatüügastest lahti. Ei mäleta täpselt, kas seal jões lutsukive pöörates või muul viisil, aga minu sõrmedelt olid soolatüükad ühel hetkel kadunud küll.

Töömees pintseldas keldri katuseharja laudist sooja männitõrvaga. Küll see lõhnas alles mõnusalt! Veenõu oli tulel ja selle sees sai väiksema potsikuga tõrv vedelamaks kuumutatud. Ilmaga on sügise alguses vedanud.

21. september Suve lõpp.

Olen kolm viimast päeva hoolega noorendikes tööd teinud ja nii kipub ununema, et homme on juba sügis käes. Tuul lennutab kollaseid ja pruunikaid lehti. Vaatad, et lind lendab – aga ei, lehed hoopis. Täna sumasin krabisevates saarelehtedes, mis annavad esimesena märku, et puul on aeg puhkama jääda. Kuni järgmise kevadeni. Saared on ikka sügisel esimesed ja kevadel viimased, kes lehti kukutavad või kandma hakkavad. Tuulistes kohtades on toomingad raagus, aga kevadel on nemad esimesed, kelle hiirekõrvad metsaservale värsket rohelust annavad.

Veidi valguseküllasem päev oli ja pani särama sillani viiva sissesõidutee äärsed puud. Vahtrale tuleb värve juurde, kuusk muutub veelgi tumedamaks ja pärnad rohetavad endiselt.

Viimasest kolmest tööpäevast kulus esimene sissekäiguradade niitmiseks. Et langile pääseda, tuleks mitusada meetrit põõsaste vahelt ja läbi vaarikate sumada. Tööriista ja kanistriga on see vaevarikas. Ma olen alati tahtnud vabalt käimise radasid ja seepärast kulutan palju aega töölkäimise mugavaks muutmisele. Neid radu tuleb mitu nädalat astuda. Esialgu ehmatas ära, et seal, kus eelmistel aastatel oli ainult lepavõsa kuusetaimede vahel, lokkab nüüd pikkade vartega vaarikas. No selle alla ei näe küll midagi - kus taim või kus vabalt vehkida kannatab. Tuleb ära oodata vaarikalehtede varisemine. Aga mujal saab edukalt tööd teha küll ja eks ma jõudumööda üritan. Kodu on ripakile jäänud ja muid tegemisi tuleb ka vahele. Loodame, et viletsavõitu suve järel tuleb pikk ja ilus sügis.

Aega läks, aga ära tegin

Nüüd võin rahuliku südamega kõigile talgulistele-metsaistutajatele otsa vaadata ja kuulutada, et nende töö kannab vilja ja minagi olen omalt poolt kõik teinud. Kui keegi looduspiltnikest minu metsalugusid juhtub lugema, siis tahan neid tänada heade käte eest, mis kuusetaimi mulda panid. Kasvama on läinud 99% ja kui minu äpardustest tingituna veel 1% kogemata maha niitsin, siis on tulemused ülihead. Rohi oli kohati ikka väga-väga tihe ja kõrge, aga nüüd on pildil nähtaval 1,3 ha suurusel põllutükil taimed päästetud ja kraavivõsa niidetud. Kitsed-põdrad – kõtt! eemale!

Selles kohas, kus eile töö pooleli jäi, ootas mind ees üllatus. Vahepeal on seal põdrad kõvasti möllanud. Ei tea, kas hiline jooksuaeg või ei meeldinud neile see, et ma paksu rohu olin maha niitnud. Suure pahameelega oli üks ilus noor kask sandiks räsitud. Koor maha nühitud ja latv ära murtud. Eile õhtul jäi ta minust sinna tervena kasvama, täna aga oli pilt selline.

Tallasin veel taimede ümbert rohtu kõrval põllul, kuhu sai eelmisel kevadel mõned kuusetaimed täienduseks vahele istutatud. Põhiline istutus oli seal juba 2003.a., aga kitsed tegid palju kahju ja läheb aega, kuni taimed kosuvad. On näha, et tasapisi saab kahjustatud kuusekestest siiski asja, kuigi mitu kasvuaastat on toibumiseks kulunud.

Metsataimede hooldamise juures tihedas võsas või rohus on suureks abiks kitsede tõrjeks latvadele võõbatud sinine pasta – repellent Cervacol. Kui on lootusetu tunne, et kohe-kohe tabab lõikur mõnda taime, sest lihtsalt ei näe teda, tuleb abiks see sinine määre. Eelmisel sügisel pandud pasta särab endiselt ja aitab taime üles leida.

Hommikul said vaevadega koostatud metsatööde paberid ümbrikusse ja läkitasin pealinna poole teele. Selleks korraks on pall sinnapoole veeretatud ja saan päris tööd teha. Sünnitalu metsas veel hooldustöö ootamas.

Pingutused

Hullumeelsed päevad ja ööd on olnud. Alles vastu hommikut sain sõba silmale. Tegin Erametsakeskusele esitamiseks aruandeid ja muid nõutavaid dokumente. Pusisin päeval ja ööl, raiskasin hunniku paberit ning alles täna õhtul sain lõpuks printeri toimima. Lausa iseenese tarkusega sain hakkama. Valmis vorbitud paberid panen hommikul posti. Ühte ümbrikusse pistan 18 A-4 lehte! Sihuke värk siis, kui toetust taotled ja pärast aru andma pead. Tuleb meelde, kuidas ükskord PRIA ametnik paberikuhja tagant ühmas, et „te tahate ju raha!” Ju peab siis kannatama ära mõne magamata öö. See päris töö sai ikka ka tehtud.

Vaatasin üle eilsed pildid ja nii rõõmsasti säras vastu kerakelluka õiekobar. Mis sest, et selle suve viimane ja peagi hääbumas.




Kui toast välja saab, on elu palju ilusam. Vihma ju ei saja, greider oli külateed silunud, künnimees jõudis kõrrepõlluga lõpule. Hiireviud, kajakad, rongad, pääsukesed, linavästrikud, kuldnokad, metsvindid – kõik sebisid ringi ja leidsid kündja järelt toitu. Ise sain ka 3-4 tunnikest kuusekultuuris töötada. Tegelikult kulub palju aega ainuüksi kohalemineku ja äratuleku peale, aga tööd tegemata oleks patt koju tulles söögilauda istuda.

Mamplikülv

Kuna hommikul udutas kerget vihma, asusin paberite kallale, lootes, et lõunaks saan valmis ja võin metsa tööd jätkama minna. Ei läinud nii lihtsalt. Peamine häda tuleb sellest, et ma ei valda kõiki arvutiprogramme ja jään alalõpmata hätta. Siis läheb omakorda printer „lolliks” ja kõike tuleb otsast alustada. Vahepeal linnast lastelt nõu küsida, oodata jne. Aeg aga jookseb halastamatult. Selle peale mõtlen, et kuidas küll terve elu suutsin töö juures lõputuid töökäske, aruandeid ja tabeleid täita, esialgu oli abiks vaid arvelaud, hiljem Felix, lõpus juba elektriline arvemasin. Kirjatükid sai ikka trükimasinal klõbistatud, kopeerid vahele ja kannatas 6 eksemplari läbi lüüa küll. Paber oli siis see öko - õhem, kolletuv, karvasem ja põles imehästi.

Hea küll, need olid teised ajad, polnud kiiret ega muret. Nüüd on tehnika ja sidevahendid, aga kogu aeg on rutt. Sellest pääsemiseks tuleb põgeneda metsa – ja peagi on jälle kõik hästi!

Et väsinud pead ja vintsutatud meeli turgutada, tegin tavapärase metsaringi. Konnakotkas on ikka veel kodumail! Siit ja sealt põõsa alt lendas välja mõni musträstas. Pasknäärid tegid valju lärmi, rähn koputas vastu kuivanud puud nii et kõlin kostus kaugele. See ei olnud kevadine lõbus trummeldamine, vaid päris mehiseid lööke lajatati. Mõnus on käia, kuulata ja olla vaikselt omaette. Piirisiht minu maa ja riigimetsa vahel on täis kuldmampleid. Kes neid sinna külvamas käib?...

Päeva ilus algus

Hommikukohv joodud, astusin õue vaatama, kuidas ilm on. Minu leidlaps, see kass Murjam, kelle metsast talvel koju tõin, oli ühte punkti vaatamisse keskendunud ja asus, kõht maadligi, üle muru maja taha metsa poole roomama. Nägin küll, et rohkesti linde sebis vana mureli okstel ja et need võisid huvi pakkuda. Aga siis hüppas sarapuupõõsast välja hoopis oravapoiss. Ruttasin toast kaamerat tooma ja püüdsin ühtlasi silma kassil peal hoida. Et mine tea, äkki sööstab käbikuninga suunas. Õnneks mitte, sest paistis, et tallegi pakkus rohkem huvi jälgimine, mitte ründamine. Orav askeldas nii maapinnal kui vahepeal puu otsas. Sealt jälgis rohkem kassi, mitte mind. Enne kõrgemale kadumist tegi korraks päris valju häält. Et „mul on kiire, mis te vahite!”.

Päev läks korda. Töömees on tagasi jõeäärse taluaseme keldri katusel ja asus katet peale panema. Ise vehkisin tublisti kuusehooldust teha. Kui homse päeva vastu pean, saab ka suur põld lõpetatud. Üks väikelennuk tiirutas korduvalt edasi-tagasi üle talumaade. Küllap oli vaktsiini külvaja. Põllumehed künnavad kõrrepõldu. Hulk hiireviusid ja ronkasid tiirleb seal saagijahil. Eile nägin veel konnakotkast, täna mitte.

Looduse loomulik kulg

Nädalavahetus möödus töö tähe all. Sai ju pikalt peetud vihmapühasid, aga aeg sunnib tagant ja pole tähtsust, milline nädalapäev on. Ikka seesama kuusehooldus samadel põllusiiludel. Kaks aastat tagasi tegime seda põldu võsast puhtaks ja leidsin maast soku kolju ja muid luid. Küllap oli loom ilvese saagiks sattunud. Riputasin siis leitud sarvilise kolju oksa külge. Tänase tööjärjega jõudsin sinnamaale välja. Kolju ripub endiselt.



Sealkandis liikus ringi emailves kahe pojaga. Kui lund tuli, nägin sageli ilvesejälgi. Vahel olid need otse jõe ääres kividel, kus loomad vist vett lakkumas käisid. Eelmisel talvel jäi üks poegadest jahimeeste püssi ette. Noh, ega ta ikka ei jäänud niisama lihtsalt, mehed ajasid terve päeva ilveseperet lumiseid jälgi pidi taga. Mina käisin parasjagu linnutoitu metsa söögimajja panemas ja palusin sisemas, et nad loomi kätte ei saaks. Kui ära tulin, olid püssimehed jätkuvalt valvepostidel. Päev hakkas õhtusse jõudma ja siis veel ühtki pauku ei käinud.

Järgmisel päeval kuulsin, et ikkagi õnnestus neil üks noor isane ilves tappa. Ega mulle jaht ei meeldi, eriti ilvesejaht. Ilves on ju looduse sanitar ja sõraliste arvukuse reguleerija. Metskitsede rohkus oli mõne aasta eest ülisuur ja minul sõid nad mitmete hektarite kaupa noorte kuuskede ladvad ära. Kui sellest veel väheks jäi, pügati ka külgoksad ja kuusest jäi järele pintsel. Pisike roheline tuustakas kasvas suvel varre otsas. Lõuapoolikud ütlesid, et „hästi laasunud kuusik”. Nii et – ilves on metsakasvataja sõber, pealegi väga ettevaatlik, saladuslik ja ilus metsakiisu. Olen õnnelik inimene – nägin ilvest jahti pidamas. Varitses, hiilis ja siis ründas kitseperet. Tookord ebaõnnestunult, kitsed olid kiiremad. Sellest on juba kolm aastat möödas.

Kitsed, kitsed

Oli alles päev. Kuhu iganes läksin, ikka kitsed kohal. Esimene kohtumine oli mu tööjärjel, kuusekultuuris vanadel põldudel. Seal, kus augustis alustasin, on mahlane värske rohi uuesti kasvanud ja kitseemand sõi seal rahulikult. Otse noorte kuuskede vahel, mida nad talveti ikka naksama kipuvad, kui muud rohelist võtta pole. Hiilisin tasakesi lähemale. Varem niidetud kuiv rohi krabises jalgade all, aga õnneks puhus vali tuul, mis kandis lõhna ja heli loomast teises suunas. Klõpsisin mõned võtted rohtu nosivast kitsest ja ootasin, millal ta pea tõstaks. Pildile jäi veidras poosis üle õla selja taha vaatav metskits.

Sain täna ühe etapi hooldusest valmis. Looduspiltnike istutatud selleaastased kuusetaimed said rohust ja võsast puhtaks. Tegin tööd just samal põllul, kus enne kitse söömas nägin ja teda pildistasin. See nõgeste müür, mis kitse tagant paistab, sai maatasa lõigatud. Nõgeste vahel on kuusetaimed ilusad ja tumerohelised.

Õhtu eel koduteele asudes märkasin koolmekohast möödudes, et üle jõe kõrrepõllul söövad kitsed. Tee on põllu ja metsa vahel ning autot nähes pidasid loomad ohutumaks põllult metsa kaduda. Veel üks pilk auto suunas ja läinud nad olidki. Pildistasin läbi auto esiklaasi. Pärast vaatasin, et ega see nüüd eriti puhas ja läbipaistev küll ei olnud. Kui veel mõnisada meetrit edasi liikusin ja pärast metsa ka teiselpool põld algas, nosisid ka seal viis kitse rohetaval odrakõrrel. Paistab, et loomad on autode suhtes kartlikud – ju on jahipidamisel autodest neid lastud või on muid seesuguseid kokkusattumusi. Eelmistel aastatel olid loomad väga julged ja mööduva auto pärast ei hakanud nad küll põllult metsa pagema.

Lombilinnud

Vähemalt kaks nädalat teevad teeäärsel põllul enne pikale rändele asumist aega parajaks mitut liiki veelinnud. Olen iga päev metsa sõites sealt läbi põiganud ja asjade kulgu jälginud. Vahepeal olid lomp üsna tühi, aga täna nägin jälle tutkaid, kiivitajaid ja mudatildreid. Põllu kohal tiirutas välja-loorkull. Taeva alt kostus sookurgede kurbi lahkumishääli. Pildile jäid tutkad ja kaugemal kiivitajad.


Eile tööd ei teinud, vaid käisin Rootsist külla tulnud hea sõbraga metsades ning näitasin, mis mul vahepealse paari aastaga muutunud on ja millega parasjagu tegelen. Mu sõber on maanaine, kes sagedasti Eestis käinud, maanaistele loenguid pidanud ning hästi kursis meie probleemidega. Hea on ringi käia inimesega, kes rõõmustab kohatud metskitsede üle, otsib metsast seeni, mida ka rootslased korjavad ja söövad (kukeseened) ning imestab, milliseid riisikaid (tema meelest mittesöödavaid) eestlane toiduks korjab. Õnnestus koos ka konnakotkas ära näha.

Täna jätkasin vahepeal pooleli jäänud tööd kuuselaste rohust ja võsast päästmisel. Kõige hullemast kohast murdsin läbi – ikka see pikk ja lamanduv lõikehein, mis kipub noori puid lämmatama. Seal on nende juurdekasvgi üsna kehvake. Samas on mul kogemus teisest, varasemast istutusest, et sellises kohas kasvab kuusk väga hästi, peaasi, et esialgu rohust läbi murdmisel aidata. Kõrval lokkab sellesuvine lepavõsa ja seal vahel on kuusetaimed uhkes elujõus. Üks korralik tööpäev veel, siis ehk saan sel kevadel ja selles kohas istutatud kuused hooldatud. Aga see pole kaugeltki kõik.

09. september Sajab, sajab…

Vihma tuleb kohe mitme kuunormi jagu ja maainimestel töö seisab. Ei saa masinad põllule ega metsa. Ainus, kus metsaelu kohe silmnähtavalt kihab, on seeneriik. Tänavu näitavad end peaaegu kõik liigid ja põnev on nii seeneteadlastel kui korilastel. Nägin täna oma metsas ripsjat maatähte, täiesti uues paigas, kuhu läksin vaatama, kas metsšampinjonid ka välja on ilmunud. Olid nemadki. Alles pisikeste nuppudena. Ja võiseeni muudkui tuleb ja tuleb juurde. Pildi tegin ilusast mittesöödavast kuldharikust.

Põllul veelombi juures paar viimast nädalat peatunud linnud on läinud. Tildrid, kiivitajad, piilpardid, tutkad ja linavästrikud. Tuul pööras ju põhjakaarde. Traatidele oli rivistunud umbes sadakond kuldnokka, pääsukesed tiirutasid putukaid haarates. Konnakotka noorlindu nägin üle pika aja nii eile kui ka täna tema koduterritooriumil. Võõraid läbirändavaid hiireviusid nägin ka mitmeid. Eile õnnestus taas oma metsavalvuri – händkakuga – kohtuda. Kohe mitmel korral.

Vihmasest ilmast on kasu ka – jääb aega paberitega tegelemiseks. Hakkan tasapisi ühele poole saama metsatööde aruannetega, mis vaja Erametsakeskusele saata. Juba koopiate pakk on märkimisväärne. Aina paberid, paberid … kõik tuleb ju metsas kasvavatest puudest… see paber.

Pühapäev, 7.september 2008.

Hilised õitsejad

Eile käisin üle vaatamas kuusekultuure, mis jäävad teisele kinnistule, minu sünnikodu metsa. Kõik kasvavad üle ootuste kenasti. Sumpasin läbi vaarikate ja piki metsloomaradasid ning sain endale külge lugematu arvu põdrakärbseid ja 3 puuki. Pärast andis neid noppida. Puugid on praegu eriliselt aktiivsed. Näen seda kodus kasside kaelalt neid korjates. Suvel oli lühike puugi vaheaeg, nüüd siis uuesti.
Loomulikult käib iga metsaskäigu juurde praegusel ajal seenekorv. On ikka sel aastal palju kuuseriisikaid ning äsja ilmusid kolooniatena ka võiseened. See aeg ei kesta tõenäoliselt kuigi kaua.
Tänane avastus oli õitsev kullerkupp jõeaasal. Sealt sai hein juuli esimeses pooles maha niidetud ja nüüd septembris on kullerkupp taas õitsemas. See polegi väga erakordne, sest olen septembri kullerkuppu varemgi näinud. Aga ilmtingimata kohas, kust hein on suvel maha niidetud.

Üks erksavärviline õitseja vaatab veel tihedast kolletuvast rohust vastu – see on verev kurereha. Kõik teised vajuvad longu, koltuvad, kuivavad, aga kurereha särab endistviisi.
Päeva parim kohtumine oli mul händkakuga. Fotoaparaadi akud said just tühjaks, kui hännakas otse minu teel kaseoksal istus. Olen teda juba mitu kuud otsinud ja täna tuli ta end ise näitama. Kõige naljakam oli see, et ta lendas mulle hiljem piki taluteed kuni jõeni järele. Libises hääletult üle mu pea, üle talukoha vundamendikivide jõeäärsete puude poole. Pärast üritasin teda sealt leida, aga kuulsin vaid mänsakute krääksatusi. Mis võis muidugi viidata sellele, et isand Kakk kusagil sealsamas viibib. Küll me veel kohtume!

Kuusehoolduse mõtteid.

Täna oli üle mitme aja jälle korralik metsapäev, sest tegin „vabatahtlikku tasustamata tööd”. Sellise veidra nime on metsaomaniku tööle andnud need, kelle võimuses on igasuguste toetuste tingimuste väljatöötamine. Et siis, kui palkan teenusepakkuja (sulase), teeb tema „sunniviisilist tasustatavat tööd” või? Nojah, kui on vabatahtlik töö, teen seda korralikult, ikkagi endale. Kuusekultuure tulebki korralikult hooldada, sest see on esimene tingimus, et kasvama pandud taimed esimestel aastatel hoo sisse saaksid ja kiiresti ümbritsevast taimestikust kõrgemaks sirguksid. Õhtuks teenisin korraliku saunaskäigu oma tööga ausalt välja. Lõpetasin ühe vana talupõllu hoolduse, kuhu kevadel looduspildi rahvas kuusetaimed istutas. Teine samasugune on veel pooleli ja kolmaski, varem alustatud, vajab lõpetamist. Pilt on neist kuuskedest, mis 2007.a. kevadel istutatud. Selle aasta kasvud on ilusad. Sealt vahelt paistab raasuke sinist – see on ulukite eemalhoidmiseks eelmisel sügisel latvadele määritud pasta Cervacol.

Enne metsa minekut jõudsin heita pilgu uudistele ja valus sähvatus käis läbi, kui lugesin Viljandimaal minu heade tuttavate metsas möllanud ATV-dest. Teades, kuidas nad suhtuvad igasse puusse nagu pereliikmesse, mismoodi nad metsa hoiavad ja noorte puude eest hoolt kannavad, iga metsatuka kohta oma lugu teavad, mõistan seda hingevalu ja jõuetustunnet, mis neid nüüd piinab. Üks asi on kahjustatud puud ja sissesõidetud rööpad, aga teine asi on usu kaotamine inimestesse. See viimane on veel rängemgi teadmine, et meie seas on hoolimatuid egoiste, kellele pole elusloodus püha ega hoidmist väärt. Pole vahet, kas tegu on eraomandi või riigivaraga. Kuna mõned aastad tagasi oli ka minu kuusekultuurist talvel mootorsaaniga üle sõidetud, siis tänast hooldustööd tehes vasardas kogu aeg peas, et ega ometi jälle keegi avasta, et võsast puhastatud põldudel on lahe kimada. Madalad kuused ju pole eriliseks takistuseks…

04. september Edenemine.

Kui päev on rabelemist ja tööd täis, siis võib õhtul rahule jääda. Pole mahti nukrutsemiseks ja tegemata tööde pärast muretsemiseks. Oma osa on selles ka ilmal, mis laseb ette võetut lõpule viia. Kartul sai üles. Hollandlasel on palju mugulamädanikku, Maret aga täiesti terve. Keldrikatuse kattematerjal sai ära ostetud, männitõrv tellitud, töömees ja transport homseks olemas.

Pärandkultuuriobjektil tehtud tööde hinnangu sain kätte ja asun aruannet koostama. Tuleb päris paks dokumentide pakk, kui selle Erametsakeskusele postitamiseks kokku sean.

Eilsest käigust jõeäärsele metsaservale jäi silma, et ühe maatähe kõrvale on ilmunud terve perekond. Kui on soojust ja niiskust, siis laieneb seente koloonia iga aastaga.

Nädalapäevad tagasi kirjutasin kibestunult kõlbmatust tööst – kuusekultuuride hooldamisest nn. vabatahtliku tasustamata töö korras. Lahtiseletatult tähendab see omaniku enda tehtud tööd oma metsas, mida toetab küll Erametsakeskus siseriikliku metsauuenduse toetustena, aga pole ette nähtud PRIA kaudu jagatavates Euroopa Liidu metsandustoetustes. Kui raha jätkub, tuleb siseriikliku toetuse saamise võimalus ka selle aasta kultuuride hooldamiseks – selline lootustandev uudis tuli täna. Töö peab novembri keskpaigaks lõpetatud olema. Loodan küll selle ajaga metsataimede hooldusega hakkama saada.

03. september Nukker aeg.

Sookured läksid. Üle metsa otse lõuna poole. Sellest tuli järsku hinge meeletu kurbus ja kurgus hakkas pitsitama. Seisin hulk aega väljade vahel teel, lootes näha metsade valitsejaid – kotkaid. Kuigi oli päikest ja tuult, polnud mu sõpru kusagil näha. Kas tõesti läinud nemadki?

Lõputa sadu on tõstnud väikese jõe kallasteni. Vool on nii kiire, et pole vulinatki kuulda, aina läheb, läheb…

Põlluserv upub ja seal on oma peatuspaiga leidnud kiivitajad, kuldnokad, mudatildrid, tutkad, heletildrid, piilpardid. Veel tiirleb õhus pääsukesi. Ootamatult ilmunud roo-loorkull paneb parved voogama. Peagi on kõik endises kohas tagasi. Tildrid otsivad mudast söögipoolist, kuldnokad ja kiivitajad tegelevad sulgede korrastamisega. Juba nädal aega on need linnud samas paigas peatumas.

Kartulivõtt pole veel lõpetatud, sest eile kallas terve päeva. Tujutult üritasin oma paberimajanduses korda luua. Ennelõunal lasin maal veidi taheneda ja kui oli jäänud võtta vaid 4 vaojuppi, tuli õhtu eel äike ja uus sadu. Pojengide ümberistutamine venib. Ainult seeni olen korjanud. Juba leidsin võiseeni, kaseriisikaid ja haavariisikaid. Riisikad on need õiged soolaseened, millest saab talvel igasuguseid toite teha. Eriti meeldivad mulle seenepirukad - jõuluks. Kuuseriisikatel on endiselt hoog sees ja noori tuleb veel lisaks.

01. september Seened ja kartulid.

Tegelikult plaanisin terve päeva kodus kartuleid võtta, sest ilm lubas kuiva päeva. Aga ei, vastupandamatu kutse metsa poole sai võitu. Eneseõigustuseks mõtlesin, et ennelõunal kartulimaa veel liiga märg ja muld porine. Ja õigesti tegin. Vaatasin üle oma lemmikpaigad ja jõeäärsed kohad. Nagu saatuse iroonia – fotoaparaat jäi autosse, seenekorv oli kaasas, kui kohtusin pisikese oravanäpsuga. Algul lippas üle sihi ja kui mind märkas, ronis tee kõrval kasvava kase otsa. Vaatas sealt mulle otsa, võnksutas saba ja muudkui kurjustas: tsäk-tsäk-tsäk! Oli alles vahva sell.

Aga seeni oli küll. Tahtsin meelega ainult oma metsast neid korjata, kuigi tean väga häid kohti ka mujal, riigimetsas. Parimad kuuseriisika kohad olid tihedalt kasvavate noorte kuuskede all, kus tuli maadligi kummargil või kükakil liikuda. Seal polnud seened ussitanud nagu lagedamas metsas.

Aeg sai otsa, sest olin endale lubanud, et kartulipõllule pean kindlasti jõudma. See töö mulle ei meeldi, tegelikult pole kunagi meeldinud, sest peab küürakil olles korvi tõstma. Seda mu selg ei kannata. Minu maalapike on väga väike, aga talvekartul tuleb siiski omast käest. Viimastel aastatel olen kõik käsitsi üles võtnud ja sellega koos kõik umbrohud ja kuivanud pealsed kärusse korjanud ning põllult minema viinud. Täna sain pooled Maretid võetud. Saak on ilus, mõned mugulad on liiga suured. Hollandlased kipuvad ka liiga suureks kasvama, kui niiskemad suved on. Hankisin mõned aastad tagasi lapsepõlvest teada olnud lemmikkartuli, vana Odenwaldi seemet ja kasvatan seda maitsmiseks ja sordi hoidmiseks. Ega ta tühi suurt saaki ei anna ja pealsedki kannatavad lehemädaniku all, aga kui eile neid keetsin ja koos perega sõime, siis tundsin, et on ikka päris maitsvad kartulid küll.