31. juuli Kirsipuud metsas.

Avastasin juba mitu aastat tagasi, et jõe kaldal kasvavad metsikud kirsipuud. Teisel kaldal lepiku vahel on neid rohkesti ja noori tuleb järjest juurde. Hooldasin seal kord jõekallast ja jätsin noored kirsivõsud kasvama, kui muud võsa vähemaks võtsin. Mõned noored puud on vanas taluaias ja eelmisel aastal kandsid need esimesi vilju. Tänagi nägin puudel mõnd marja. Täiesti valmis ja imekombel pole linnud neid avastanud. Tegin pilti ja siis pistsin marjad suhu. Väga magusad ja valmis kirsid olid. Imelik, et koduaias söövad rästad mul kõik kirsid enne valmimist puudelt ära, aga metsast võin veel augustis marju leida.

Päevatööd läksid ladusalt. Saime töömehega ühele meelele ja kõik hakkab jooniste järgi kulgema. Kelder saab kindlasti mingiks ajaks katuse peale ja siis on kindel, et vihmad ja külmad enam vanu müüre ei lõhu. Keldris aga saan ise ja saavad mõned sõbradki kurja ilma eest varjul olla. Unistada sellest on mõnus.

Kohtusin jälle kanakullidega. Tehti valju kisa ja lennati ühest metsatukast üle tee teise tukka. Konnakotkas tiirutas heinapõllu kohal, rahulik ja väärikas, nagu alati.

Niitsin jälle ja arvestasin, et 1 ha sai viimaste päevadega üle käidud. Veel tegin puhtaks teeraja läbi kõrge rohuga põllu, et parem metsa minna oleks. Oi, kuidas parmud hammustavad, kui seisma jääda. Seepärast ei saa hetkekski paigal olla. Juulikuu saab otsa.

30. juuli Kuusel palju käbisid

Sel aastal on kuuskedel rikkalik käbiaasta. Oksad lausa koolduvad rohkete käbide raskuse all. Kuuse-käbilinnud juba sorteerivad neid ja palju tooreid käbisid on puude all maas.

Täna oli jälle üks asjalik tööpäev. Niitsin pärandkultuuriobjektil vanadelt talupõldudelt veelkord rohtu. Seal kasvavad tammed ja osa neist on alles madalad või ulukikahjustuste tõttu uusi võrseid ajanud. Need puud, mis kahjustamata kasvada on saanud, on üle 3 meetri kõrged ja nende pärast poleks hooldada enam vaja. Samas on ühtlaselt niidetud pinda hoopis ilusam vaadata ja nii ma olen juba aastaid teinud. Vana üksik metskult käib öösiti tammede aluseid tuhnimas ja kohati on ta ikka päris vägevat künnitööd teinud. Töömees oli hommikul kolme kähriku-noorukiga teel kokku saanud. Õhtul käis hallhaigur jõest toitu otsimas. Nad on lõpmata pelglikud linnud ja lähem vaatlemine ei õnnestu mitte kuidagi. Eile tulnud mesilinnud toimetavad omasoodu ja ära minna pole vist plaanis.

Keldri sarikate proov sai ka ära tehtud ja pisiasjade pärast töömehega vaieldud. Ma ei tea ehitusest tuhkagi, aga õpetada meeldib küll. Ajan jonnakalt oma joru, kui mõnda asja teistmoodi tahetakse teha kui minul mõttes valmis mõeldud. Ehk läheb homme juba ladusamalt.

29. juuli Mulle tulid mesilased!

Üks pereheitmise sülem saabus täna lõuna ajal mulle jõe äärde vanale taluõuele. Parasjagu käis meil keldri müüridele materjali tõstmine, kui poisid järsku märkasid, et must parv keerleb vana saare okste vahel. Läks veidi aega ja mesilinnud hakkasid allapoole maapinnale tulema. Sel saarel on juurte vahel üks auk, kuhu oravad oma talvemoona panevad. Aga arvatavasti on sellest august kõrgemal ka tühimik, kuhu nüüd mesilasema lendas ja kogu ülejäänud rahvas talle järele läks. Õhtuks oli kõik rahulik ja käis vaikne lend sisse ja välja. Panen pildi ka sellest puutüvest ja need udused laigud on mesilased, mõni on ka samblal teravamalt nähtav.

Helistasin tuttavale mesinikule, aga ta oli kiirete töödega hõivatud ja polnud võimalik vaatama tulla. Kahtlane, kas mesilased sellest august enam välja tulla tahaksid ja nii tuleb jälgida, mis edasi saab. Mõned aastad tagasi elasid mul jõe ääres vana kase tüveõõnsuses mesilased mitu aastat, kuni kask tormiga murdus. Eriline oli see, et mesilased elasid kasetüves ka talve üle. Üks oht on vist veel. Seal tiirutab sageli herilaseviu, kes paar aastat tagasi maa sees pesitsenud herilased välja kraapis ja nahka pistis. Ainult kärjetükid olid augu kõrval laiali. Kas see lind ka mesilasi sööb, ma ei tea.

Mesinik Allu – mida teha?

Selle rõõmsa sündmuse kõrval oli hommikul ka kurb leid. Üks hiireviu oli elektriliini traatidesse lennanud ja seal, kus posti juures kannude kõrval veel mingi kaardus traat on, kinni jäänud ja hukkunud. Rippus tiibapidi posti kõrval traatides.

Aga tööpäev läks suurepäraselt korda. Silla tugipostid said kohale pandud, keldri müüridele palgid peale tõstetud, lauakoorem läbi metsa kohale toodud. Ootamisaegadel jõudsin mitu paagitäit tühjaks töötada ja tükikese maad puhtaks niita. Vaat sellised päevad mulle meeldivad, kus kõik laabub ja pidevalt töö käib.

28. juuli Ettevalmistustööd

Üle hulga aja jälle selline tööpäev, et õhtuks käed surisevad. Remonditud tööriist pidas auga vastu ja sain ilmatu platsi lauavirnade ümbruses maha niidetud. Need lauavirnad on mul sünnikodu õues, kuhu pole enam mitu nädalat jõudnud. Eelmisest niitmisest on kuu aega möödas. Sünnikodu õuemaadel kasvab palju raudrohtu, teelehte, valget ristikut ja müüride ääres põdrakanepit. Niitmise ajal levib kaugetest aegadest tuttavat lapsepõlvekodu suvelõhna.

Hommikupoolikul sai kruus sorteeritud ja ülejäägid aukude tasanduseks laiali aetud. Ruberoidi ja muu kraami tõin samuti kohale. Külamees oli abiks, lõikas ruberoidi parajaks ja kinnitas müürile, kuhu palgid peale tulevad. Jõe poolt tagasi sõites palistab teeservi nüüd uus kollane õitseja - soolikarohi. Tegin pilti ka. Kollased õisikud püsivad kaua, kuigi ajapikku tuhmuvad pruunikamaks.

Veidike sai lauavirna ka lammutatud ja aluspuudele tõstuki portsjonite kaupa laotud. Laudu kulub ehitusel päris palju ja kiidan ennast, et üleeelmisel kevadel sai ettenägelikult neid suurem kogus saagida lastud. Nüüdseks ilusti kuivanud. Homme jääb ümberladumiseks veel veidi aega, sest traktor saab alles lõuna paiku tulla. Tuleb pingeline päev, kus korraga on vaja mitmel pool kohal olla. Otseteed vaid paar kilomeetrit läbi metsa, kust traktoriga sihti pidi liikuda saab, aga autoga tuleb 8 km ringi sõita.

27. juuli Kuumus

Suvitajatel on mõnus rannailm, aga sisemaal on päeval liiga kuum ja pole tahtmist rasket tööd ette võtta. Endal süda valutab, kuna veel oleks siit-sealt niita, et siis augustis saaks rohkem pühenduda ehitustöödele. Homme on igasuguseid ostusid vaja teha: ruberoid, kobad, naelad jne. Kruusahunnik vajab lõpuni sõelumist, et sellest parem kraam tagavaraks jääks. Lauavirnad tuleb laiali tõsta ja traktori haaratsitele parajad portsjonid valmis panna.

Õhtu eel, kui päike enam hullusti ei kõrvetanud, üritasin metsateed niita. Aga nagu needus – masin tõrkus ja enam teda käima ei saanudki. Tavaliselt on mul autos nii uus kui vana masin, aga täna läksin metsa ainult vanemaga, mis on kergem. Tuli see vanake uuesti külamehe kätte viia. Õhtul ta helistas, et oli karburaatori vedru ära vahetanud (mille vahepeal olin hankinud), korralikult sodist puhtaks teinud, sest summutist polevat enam gaasid välja pääsenud ja reguleerimist vajas samuti. Olevat tema käes ilusti tööle hakanud. Näis, mis ta siis minu käes homme teeb.

Enne metsast väljatulekut pildistasin õitsvaid takjanuppe. Lähedalt vaadates on need muidu vastikud tegelased ikka imekauni vormi ja värviga! Hall koos tumepunasega ja näib, nagu oleks ämblik käinud seal vahel oma niite kruttimas. Looduses on kõik kooskõlas.

26. juuli Kiisu-Mamma

Sain mõne päeva täita vanaema kohustusi ja seda vanaema kutsuvad mu kallid tüdrukutirtsud Kiisu-Mammaks. Lisaks päris kiisudele, on laste lemmikkohaks metsaonn, väike jõeke, kiik ja varjulised metsarajad. Seda käiku oodatakse maale tulles alati üle kõige.

Täna käisime Jäneda talupäevadel. Oli hea meel näha, et uusi agaraid erametsaomanikke tuleb igal aastal juurde, kellele tunnustust avaldatakse ja auhindu jagatakse. Jällenägemisrõõmu teeb taaskohtumine ammuste tuttavatega. Minu jaoks on selline rahvakogunemine väsitav, aga erinevalt paljudest suveüritustest tulevad Jänedale kokku maainimesed ja valitseb omamoodi ühtekuuluvustunne. Koju tulemise ajaks olid kotid head-paremat talukaupa täis. Lastele pakkusid kõige rohkem huvi hobused, aga ka teised loomad, kes olid näitusele välja toodud.

Õhtul tahtsin viimaste päevade virr-varrist välja pääseda ja käisin päikeseloojangu ajal tiiru metsas. Oli selle suve üks soojemaid õhtuid ja peaaegu hääletu mets ümberringi. Kaugelt kostis sookurgede pasunaid ja paar rästahäälitsust. Suvi lõhnab küpsuse ja valmimise järele. Õhtu varjud venivad järjest pikemaks ja ööd pimedamaks.

23. juuli Hetked kotkastega.

Metsalugudel on täna väike juubel – see on 50-s postitus kahe kuu jooksul, mil Maalehe veebiväljaandele oma jutukesi ja pilte saadan. Ma pühendan selle loo kotkastele ja inimestele, kes mind nende uhkete lindude juurde juhatasid.

Kes meist ei unistaks kotkatiivul kõrgel maa ja metsade kohal lennelda ja kotkapilguga ülalt alla vaadata. Vaprad mehed ehtisid kotkasulgedega oma kübaraid, et veelgi väärikamad ja julgemad välja paista. Ka minul on mitu kotkasulge kodus seinal, kinnitamaks sõprust nende uhkete lindudega. Loodussõprade hulgas liikudes panen selga särgi, mille rinnal on kiri - Kotkaklubi.

Algas aga kõik ühest maamõõtmisest 1990-ndate keskel. Olin palunud endale appi piirisihte raiuma külamehe, kes noorukina tegeles lindude rõngastamise ja pesapaikade otsimisega. Minule mõõdetava metsaosa keskel künkal oli üks suur pesa ja tema hinnang oli hetkega – siin elab konnakotkas! Hakkasin siis huvi tundma, et milline see lind välja näeb. Ootasin kevadet, käisin raamatukogus, hankisin binokli ja kui linnud saabusid, istusin päevade kaupa põlluserval ja püüdsin aru saada, kes hiireviu, kes konnakotkas. Vahepeal lippasin jälle raamatukogusse suuri värvilisi linnuraamatuid uurima, joonistasin tiivamustreid, jätsin mällu lennupilte ja sulestiku iseärasusi. Vaevarikas oli see teekond ja läks päris mitu aastat, kui suutsin kullidel, viudel ja kotkastel vahet teha.

Ajapikku käisin läbi kõik ümbruskonna metsad ja suuri pesi leidsin kokku 8-9 tk. ning andsin nendest teada ornitoloogidele. Sealtmaalt algaski minu tutvus Kotkaklubi meestega, kui ühel päeval tuli kohale üks noormees, kes kui orav kõik minu leitud pesad puudel läbi vaatas ja mulle arusaamatul moel kohe hinnangu andis, kellele need pesad kuuluvad. Olin hämmingus ja julgesin küsida, et kuidas ta nii palju teab. Vastus oli, et elu õpetab. Endal aastaid napilt üle 20 ja juba elu õpetab. Pani mõtlema, et miks seesamune elu mulle pikkade aastate jooksul pole veel selliseid asju õpetanud. Tuli kiiresti järele jõuda, vaadelda, lugeda, kuulata, jälgida. Praegu olen lõpmata tänulik neile noormeestele, kes mind lindude juurde juhatasid ja maailma avarama pilguga nägema õpetasid. Aitäh, Indrek, Urmas, Renno, Raivo, Rein, Jaak, Riho, Ülo, Gunnar, Kristo!

On kirjeldamatu tunne, kui tee lõpus vana tamme all seistes näen, et piki teed lendab otse minu suunas suur lind. Kotkas ju näeb mind, aga ei pöördu kõrvale, võtab vaid veidi kõrgust ja lendab tamme kohale. Seal tamme taga on mu väike paradiis, vana taluase ja jõeke. Neil pisikestel põllusiiludel ja karjamaadel on kotkaste toidumaad. Ma tahaksin, et need hetked võiksid igal aastal korduda. Samamoodi elamuse pakuvad pesast välja lennanud kotkapojad, kes ei oska inimest karta ja peatuvad julgelt teeäärsel puuoksal. Kui vanemaid läheduses pole, siis lastakse kuuldavale valjud kilked: ma juba lendan, ma olen siin, siin…

Sügisel, kui lõunasse äralendamise aeg käes, on mu autot saadetud piki teed põllu kohal lennates, isa ja poeg kõrvuti. Järgmisest päevast alates ma neid enam ei näinud. Ema oli juba varem rännuteele asunud. On natuke nukker tunne ja jääb üle järgmist kevadet oodata.

Ka täna, kui jõe ääres tööd tegin, tuli kotkas kõrgele pea kohale ja saatis oma tervituskilked üle metsa ja aasade. Paar päeva tagasi, kui oli sombune õhtupoolik, jäädvustasin eemalt kotka tema varitsuspuul. Minu jaoks on selles pildis meeleolu ja kättesaamatut salapära.

22. juuli Sooja ja vihma

Päeva esimene pool oli soe ja sai tööd teha. Pärastlõuna tõi äikesepilved ja ägeda paduvihma. Tööpäev jäi poolikuks.

Täna tuli vanale taluõuele uudistama herilaseviu ja kui ta avastas enda teelt inimese, siis tegi ta lennul väga veidra pidurduse – lõi tiivad laiali nagu ingel vanal postkaardil ja võttis peaaegu püstiasendis lennuhoo maha. Ma olen sellist asendit näinud kord auto esiklaasi ees õhus rippuval öösorril. Umbes selline tunne oli, et surub jalad vastu klaasi - „siit edasi ei tule!”

Vihma järel käisin kaugemas metsanurgas uurimas, kas sel aastal mägralinnakus elumärke on. Uruavade ees ei kasvanud ühtki rohuliblet, ainult liiv ja paljad puutüved. Seal on ikka kõvasti möllatud. Nõlvaku all kasvavad kilpjalad ja nende vahel on peidus teerajad. Värskelt sadanud vihma järel polnud urgude ees liival kahjuks ühtki jälge, mille järgi oleks kindlaks teinud, kes seal siis elavad. Tuul kandis spetsiifilist haisu ninna, mis kinnitas, et asukad on olemas.

Metsas on mustikad valmis, aga minust pole suurt marjakorjajat. See nõuab paigalpüsimist ja kannatlikkust ja kui vahel korjangi, siis peab ikka marju nii paksult olema, et ruttu nõu täis saan. Jõe ääres paeklibu peal kasvavad roomavate vartega lillakad. Ka nende marjad on valmis saanud. Inimesed ei tunne neid eriti ja veel harvem lillakaid korjatakse. Mina olen neid suhu pistnud küll ja pisikeste punaste marjade hapukas maitse on meeldiv. Pilti tegin ka.

21. juuli Nii tavaline lepapuu

Mulle meeldib, kui nädalavahetus on möödas ja elu argirütmis kulgeb. Pärandkultuuriobjekt, vana keldri müür, ootab palkide pealetõstmist. Puidukaitsevahend on palkidele kantud ja peame kiirustama. Minu tuttava talumehe metsaveotraktorid lähevad lähiajal pikemale tööotsale naabermaakonda ja sealt ei tulda niipea tagasi. (Huvitav, et ikka mõni veel metsa raiub, kuigi puidu hinnad kolinal kukkunud ja saeveskites pidavat palgiuputus olema) Enne äraminekut peab tõstukiga need palgid müüridele saama. Pikkust on 10,5 meetrit ühest küljest ja üle 7 m teisest küljest. Ümarpalgid on jämedad ja inimkätega neid müürile ei upita. Sama traktoriga saame metsateede kaudu kohale tuua ka sünnikodu õuest servatud lauad. Need kuluvad viiluotstele ja katuse alusmaterjaliks.

Sekeldamiste vahel jäi aega ka ühe teejupi niitmiseks. Uskumatu, kui kiiresti madalamates kohtades rohi kasvab.

Olen alati lugu pidanud lihtsast ja tavalisest hallist lepast. Kunagi sai tädilastega karjas käies lepakoorest pasunat tehtud, hiljem lõikasin oma nimetähed ühe puu sisse. Umbes 30 aastat hiljem otsisin selle puu üles ja leidsin koorelt ka selle koha, kuhu olin lõikeid teinud. Uskumatu, aga see puu võis 50 aastat vana olla ja ikka seisis jalul. Ja näe, nagu imeväel on praegu lepast saanud metsanduses suur tegija. Küte on nõutav kraam ja hinnad ostjale kõrged, müüjale rahuldavad. Annab maaperele tööd ja leiba. Pealegi kasvab mis mühinal, pole vaja istutada ega midagi.

Olen maade tagasisaamisest alates ka lepikutes valgustusraiet teinud. Algul vaadati vist küll imelikult, et kas pole enam igavusest muud teha kui lepikut harvendada. Nüüd, peaaegu 10 aastat hiljem, on noorest lepikust saamas raieküps lepamets. Sirged ja kõrged pealekauba. Viimati nakitsesin sealt vahelt toomingavõsa ja tüvede vahel pääseb õhk liikuma. Samal põhjusel tegin ka sel lumeta talvel noores lepavõsas valgustusraiet. Kõik risti-rästi kasvavad kõverad ja kängujäänud puukesed maha, et tugevatel oleks ruumi veelgi kiiremaks kasvuks.

Pildile valisin täna ühe vana lepatüve koos dekoratiivse puiduseenega.

20. juuli Vanas metsas

Jõe ääres, kohe silla lähedal, on üks vana haavikutukk. Tundsin täna, et olen ülekohtune, kui satun sinna ainult talveti või kevadeti, kui võsa kärpimas käin. Sügisel on nagunii kultuuride hooldamisega kiire ja niisama metsas lustida polegi mahti. Täna siis võtsin ette hoolika vaatluse, sest suvel on ju kõik asjad metsas teisiti kui külmal ja lehtedeta ajal. Metsakorraldajalt kuulsin, et vanadel haabadel kasvab seal vääriselupaiga tunnusliik - kaitsealune sammal sulgjas õhik. Otsisin täna need puud üles ja sambla leidsin ka. Ongi nagu ülespoole kaardu hoidvad rohelised suled.

Palju teisi huvitavaid madalaid samblikke või samblaid märkasin vanadel puutüvedel. Peaksin leidma endale ühe juhendaja, kes aitaks selles minu jaoks avastamata maailmas selgust luua. Oleks tore, kui teaksin ja tunneksin kõiki liike, kes mu metsi asustavad.

Ühe vahva avastuse tegin veel. Ja imestan, et pole seda varem näinud, kuigi terve jaanuari ja veebruari lõikasin seal toominga- ja pajuvõsa. Nimelt kasvavad grupis koos kolm hiigelsuurt haaba. Ühe tüves on läänepoolses küljes piklik lõhe ja selle lõhe põhi on täidetud pehme kõdupuiduga. Täpselt sobiv paik, kus händkakk võiks pesitseda ja pojad üles kasvatada. Lõhe sulgub üleval ja pesasse ei pääse lumi ega vihm sisse.

Pühapäev möödubki metsas uidates, tee ääres kanakulli poegi jälgides ning männioksal istuva konnakotka siluetti vastu valgust vaadates. Õhtupoolikul toimetan veidi koduaias, niidan pargipuude alt heina. Vanadelt pärnadelt on palju oksarisu maha langenud ja täitsa suur mure, kuhu see kõik panna. Tuld ei tohi koduaias enam teha, metsa kõdunema tassida on ka naljakas. Oksahunnik muudkui kasvab. Ahjus hagu kütma või…?

19. juuli Pärnad õites

Südasuvi on käes ja pärnaõite magus lõhn meelitab nii mesilinnud kui inimesed kohale. Minu jõeäärses vanas talukohas on palju vanu pärnasid, mis piki kallast kunagi istutatud on. Seal metsade taga on puhas õhk ja pärnaõite korjamiseks õige koht. Koduõues, kus asula lähedal ja autotee mõnekümne meetri kaugusel, kasvab ka mitu suurt pärna ja needki õisi täis. Naabrid küsivad, et kas võivad korjata. Las korjavad. Ise nopin õisi oma metsatalus jõe kaldalt.

Pärnade juures on mul üks tähelepanek, millele pole kirjandusest vastust leidnud. Nimelt tundub mulle, nagu oleksid osad puud ühest soost ja teised teisest soost. Ühtedel on igal aastal õied ja valmivad seemned (pähklid), teised samas kõrval ei õitsegi.

Pärnad on pikaealised puud nagu tammedki ja seepärast tekitavad minus austust. Istuda vana pärna all ja kuulata seda muusikat, mis tema võrast kostub – see on imeline. Ja kui istujale ülevalt tilk nektarit näole langeb – see on looduse kingitus. Kui vaid oskaksime end sagedamini argiasjadest välja lülitada ja looduse rütmi järgi elada, siis oleksime kõik palju õnnelikumad.

18. juuli Kui otsida, siis leiab

Jõeäärse talukoha keldri palkide töötlemine käib hoolega. Tapid saavad sisse ja kõik numbrid kenasti peale kirjutatud. Ostsin puiduimmutusvahendi valmis ja kui homme ilma on, saab palke pintseldama hakata. Nõnda tasapisi ja samm-sammult läheneme päevale, mil saab lõpuks müüridele palgid peale tõsta.

Eelmisel nädalavahetusel käisid lapsed seenemetsas ja kui mina kotkaretkelt ükskord koju jõudsin, ootasid pannil praetud kukeseened. Täna otsustasin kontrollida, kuidas on lood minule teadaolevas metsatukas, kust tavaliselt oma talvevarud olen korjanud. Esimesena jäi silma see kivipuraviku iludus, mis siin pildilgi näha on. Paar nooremat oli veel ja mõned päris vanakesed. Rohelist kärbseseent, üht meie mürgisemat seeneliiki, leidus erinevas vanuses, söödavaid riisikaid veel mitte. Riisikate jaoks ongi aeg liiga varajane, aga kukeseened ja mõned puravikuliigid võivad seenelise korvi küll jõuda.

Nagu nädalalõppudel ikka, lõikasin saunaõhtuks värske kaseviha. Ilus on see suveaeg, eriti maal elades.

17. juuli Pesupäev lombis

Vahvad kohtumised tulevad enamasti hulgakaupa, nii ka täna. Hommikupoolikul kallas kõvasti vihma ja nii ei saanud midagi teha ei koduaias ega metsas. Pärast aga hajusid vihmapilved ida suunas ja süda kiskus metsa poole. Ja ei kahetse.

Kanakulli metsast mööda sõites teen tavaliselt peatuse, lasen autoklaasid alla ja panen mootori seisma. Kuulan. Tõeline sõjakisa kostus täna pesa kandist. Algul kanakulli kriiskavad hüüded, seejärel pasknääri meeleheitlikud karjed, mis muutusid kähisevaks kriginaks. Seejärel üks pikk terav vile. Parv metstuvisid lendas üle tee teise metsa, kostus rästaste ärevushüüdeid. Väike-kirjurähn teeserval roika otsas oli nagu raidkuju – hääletu ja liikumatu. Pikapeale kõik vaibus ja sõitsin edasi.

Tagasitee pakkus mulle samas paigas tõelise etenduse. Kanakulli „kutsikatel” oli pesupäev. Tee servas olid lombid ja kaks kullipoega, üks ühes, teine teises lombis nautisid täiega vees lösutamist ja tiibadega sopsutamist. Kui jalule tõusid, nägid välja kui rääbakutid, tilkusid vett ja pori. Minu autost polnud neil asjagi. Pildi tegemiseks sõitsin veelgi lähemale. Ainult paar pilku auto suunas ja pesupäev maanteel käis edasi. Mõtlesin ärevusega, et kui mõni teine auto juhtub sellel metsateel tulema, siis saab etendus kohe läbi. Õnneks olin üksinda ja lasin neil omasoodu toimetada. Lõpuks ikkagi tüdineti, tehti paar häälitsust ja üks poegadest lendas ühele, teine teisele poole metsa. Puuoksal istuja asus end korrastama ja sulgi kuivatama. Etenduse lõpuks pandi käiku „lubjaprits”, tehti üks vali kriiksatus ja õde läks venda teisele poole teed otsima. Miks ma nii arvan, et õde ja vend? Arvatavasti on suurem poegadest õde ja väiksem „kutsikas” siis vend, nagu looduses neile lindudele omane on. Emane suurem, isane väiksem. Ah-soo, et mis kutsikad? Kuulsin seda sõna kord linnumeestelt, sest kanakulli pojad käituvad tõepoolest nagu üleannetud kutsikad. Tormavad siia-sinna, lustivad, klähvivad(kriiskavad) ja kui vaja, siis purevad.

Ilus päev oli ja mis käigud veel käidud sai, sellest mõni teine kord.

16. juuli Vaheldus

Olen mitu päeva metsast eemal olnud ja püüdnud koduaias korda luua. Rohi kasvab kiiresti, vaarikad valmis, peenardel umbrohi ja kasvuhoone taimed vajavad kohendamist. Kõike polegi veel korda saanud, aga juba julgen võõra inimese oma õue lasta. Kui lapsed linnast nädalavahetusel kodus käisid, oli mul häbi küll, et ema lippab mööda kotkametsi ringi ja kodu unarusse jäetud. Aga pole viga, nad on harjunud ja teavad, et enne mets ja küll siis ka koju jõuan.

Tänaseks ostsin valmis mõne koti tsementi ja kauplesin paar oskajat külameest keldrimüüride pragusid mördiga mätsima. Minust polnud selle töö juures suurt abi. Aga mehed said õhtuks asjaga valmis. Tegu on sellesama vana taluaseme keldriga, mis pärandkultuuriobjektina kirjas ja ootab sügiseks katuse alla viimist. Rida alumisi seinapalke on ka ette valmistatud ja ootavad tappide sisselõikamist ning puidukaitsevahendiga immutamist.

Vaatasin veidi ringi ja noorendiku servas on õitsema hakanud terve grupp suuri siniseid kellukaid. Vastu päikest on nad vahvalt läbipaistvad.

Hommikul oli kanakulli poeg oma pesametsa ääres murdunud puul passimas. Koju sõites nägin teda sealsamas üle tee lendamas. Küllap käib maailma avastamas ja tiibade kandvust harjutamas. Kui külamees jõest ämbriga vett tooma läks, märkas ta, et kaks pead ja üks valge puupulk liiguvad piki jõge. Aga siis käis kõva laksakas vastu vett ja läinud nad olidki. Koprad.

14. juuli Kotkaretked

Vahepeal on palju huvitavat olnud, aga kas see, mis mulle huvi pakub, ka teisi köidab, ma ei tea.

Laupäeva õhtul kogunesime loodussõpradega minu talumaadel lõkkeõhtule. Rääkisime inimestest, metsadest, lindudest ja inimese suhetest loodusega. On mõnus vestelda, kui kõik mõistavad asju sarnaselt ja on võimelised teisi inimesi ära kuulama. Veelgi parem, kui leidub neid, kelle loodusteadmised on keskmisest metsaomanikust või maainimesest põhjalikumad ja pakuvad mõtlemisainet. Jutt läks ka meie riigi suutmatusele või kogunisti tahtmatusele ohjata hoolimatult tegutsevaid ettevõtjaid. Üks näide oli must-toonekurgede pesa juures tegutsenud raudtee rööbaste ülesvõtjatest. Vaatamata tegutsemisloale märgitud ajalisest piirangutest tööde tegemisel, kolistati seal mitu nädalat ja tulemuseks oli see, et vanalinnud ei pääsenud poegi toitma ning abitud pojad surid pesas nälga. Rääkimata metsafirmadest, kes suviste raietega jõuavad töödega kotkaid häirivasse lähedusse. Arvatakse, et pesakaitsevöönd lõpeb ja järgmise meetri pealt võib juba päevade ja ööde kaupa metsamasinad müttama lasta. Ametimeestel jääb hoolivusest ja loodusharidusest vajaka. Mida Luua kool või Põllumajandusülikool kaitsealustest liikidest on rääkinud? Äkki jäid metsameestel need loengud vahele?

Vaatamata valusatele teemadele oli järgmisel päeval palju rõõmustavat. Esiteks – minu maade konnakotkaste pesas on ilus priske poeg kasvamas. Samas nägin, et kellelgi on enne kotkamehi ikkagi pesa alla asja olnud. Üks lepaoks oli murtud ja seda ei tee metsloom, vaid inimene.

Teine kohtumine oli üle keskea talumehega, kelle väikeses vanas metsatukas pesitseb juba 1989.aastast konnakotkas. Mehele oli suureks pettumuseks, kui sai teada, et pesa on küll asustatud ja linnudki iga päev oma territooriumil, kuid sel aastal poega pesas üles kasvamas pole. Mees ütles pettunult, et noh, siis polegi mul sügise poole kedagi vaadata ja kotkapoja kilkeid kuulata. Metsa kohta ütles ta, et las olla kaitse all, sest nii väikest metsa talumees majandama ei hakka. Maksud söövad raiest saadud tulu ära, mets ka läinud, kotkastest rääkimata, kes suvel tema karjamaadel heinatööde juures traktorit saatmas on. Väikese metsa omanikud peavad leidma teise teenimisvõimaluse ja mets jääb üksnes majapidamises vajaliku küttepuu andjaks ja seenekorjamise kohaks. Tema kasvatab lihaveiseid ja saab oma tulu sellest.

Praegu on hea aeg kotkaste tegutsemist jälgida ja saada aimu, kas pesas järeltulijaid on või mitte. Kuna on heinaaeg ja rohumaade niitmine käib, siis kogunevad väljadele saagiotsingutele mitmesugused linnud ja loomad. Eile oli ühel põllul korraga 69 valge-toonekurge, nende vahel üks rebasekutsikas, õhus tiirlemas parv ronki ja vareseid ning kuus kalakajakat. Ühe tillukese kitsetalle elu oli niiduk lõpetanud. Aeg-ajalt käis kohal hiireviu ja pärast niiduki lahkumist tuli kolm väike-konnakotkast. Õppisin ära ühe tarkuse: kui kotkas haarab põllult uruhiire noka vahele ja sellega otsemaid ära lendab, siis viib ta selle pojale söögiks. Kui lind aga asub saaki kohapeal sööma, siis tal järeletulijaid pole ja kõhutäide kulub vaid iseendale. Sel moel saaki viivat lindu jälgides tehakse kindlaks ka uusi pesapaiku.

Kotkaste teemal võiks kirjutada paljustki, aga kahtlen, kas kõik lugude lugejad mind mõistavad. Mets peab ikka midagi asist ja kasulikku olema, tulu tooma ja puidutööstust toitma. Metsaomanikku, kes linnulaulu, rahu ja põlispuude kohinat naudib või endale kotkaste hea käekaigu nimel piiranguid nõus võtma on, peetakse ju ullikeseks. Kui sa enam esimeses nooruses pole, vaadatakse sulle otsa ja imestatakse, et polegi veel oma maid ja metsi maha müünud. Noh, et küll su lapsed seda kunagi ikka teevad ja vaat siis tulevad need õiged majandajad. Sihukesed mõtted siis täna vihmase ilmaga.

12. juuli Tehtud!

Puisniit sai eile õhtuks niidetud. Ilm oli suurepärane ja pingutasin, et saaks seejärel mõne päeva puhata. Õhtul tulid sõbrad ja ööbisid matkaonnis.

Täna hommikul magasin mõnuga õiglase und, sest vihm krabistas akna taga. Väljas on soe ja lõunast jäi sadu järele. Õhtul saame sõpradega loodetavasti lõket teha ja loodusjutte rääkida. Homseks on metsaretked plaanis. Ongi aeg tööst tagasi tõmbuda ja paar päeva puhata.

10. juuli Puisniit ootab järge

Kodu nõuab oma osa ja metsa tööle jõuan alles lõunast. Läbi metsa viiv vana talutee on pärandkultuuriobjekt ja pärast esimest niitmist on varjulisemates kohtades rohi juba võimsasti kasvanud. Niidan selle tee puhtaks ja loodetavasti saan nüüd pikema vahe pidada. Seda tehes märkan, et händkakk on istunud oma varitsuspuul ja puu alla valged märgid endast maha jätnud. Riigimetsa pool kraavikaldal võsa varjus õitsevad pikkade vartega suured lillad kellukad, peaksid olema laialehised kellukad. Teed palistavad pika reana kilpjalad. Vana oja kaldal on õide puhkemas laialehine neiuvaip, üks kodumaistest orhideedest. Kuni õied pole avanenud, hoiab õisik end ülaosas allapoole kaardu. Kui taim õitseb, on kogu õisik püsti.

Teelt lähen tööjärjega puisniidule. Tegelikult polegi see õige puisniit, vaid vana jõeäärne talukarjamaa. Ise olen seda hakanud puisniiduks pidama, sest puude gruppide vahel on niidetav rohumaa, kuhu igal aastal lisandub uusi taimeliike. Olen uhke sealsete tammede ja suurte haruliste saarte üle, keskele on kasvanud kuuskede rühmad. Mõnel aastal tuleb sealt ülearuseid toomingaid maha võtta ja jõe kaldal aitavad koprad suurte haabade eluiga lühendada. Puisniidu niitmiseks on saabunud paras aeg, sest kõik kõrrelised, samuti kullerkupud ja paljud teised taimed on ära õitsenud ja seemned valmimas. Õhtuks jõudsin napi kolmandiku kogu alast maha niita ja töö jätkub loodetavasti ka homme. Tänasel pildil on selle rohumaa üks õitsejatest – kerakellukas.

Õhtul koduteel olles näen piki jõge metsa kohal lendamas must-toonekurge. Teeb tiiru ja pöördub tuldud teed tagasi. Veebikaamera lindude elu võime pool aastat iga päev jälgida, aga toonela linnu nägemine looduses on hoopis haruldasem ja seega rohkem väärt.

9. juuli Vaikne kohake

Töö edeneb. Tahtmist on ja jõuan päevaks seatud eesmärgid täita. Taluõue plats saab tervenisti üle käidud ja hea on tehtud tööd vaadata. Istun puude all ja mõtlen tagasi esimestele aastatele, kui võssa kasvanud kohas müttama hakkasime. Et oleks mingi inimjälg vaikses jõekäärus, panime esimese ehitisena üles lihtsatest kuuselattidest püstkoja. Seal keskel oli ka väike lõkkease, aga suuremat tuld ei julgenud sinna küll teha. Vahel, kui külm kallale kippus, sai tulel teed keedetud. Nüüd on selle lattehitise hõivanud igal kevadel mõni linnupaar. Istutasin mõni aasta tagasi koja ümber metsviinapuu taimi ja need roomavad nüüd aina ülespoole. Latid on vanad ja viinapuu väädid hoiavad neid koos.

Kanakulli poeg on pesast välja lennanud. Et see sündmus vaid enda teada ei jääks, kuulutas ta seda üle terve metsatuka ja kostus ka metsaäärsele teele. Nii kestab see siis umbes kuu aega, kuni poeg vanalinnult toitu mangub ja püsib pesast mõnesaja meetri raadiuses. Pole teada, kas poegi on vaid üks või on neid rohkem. Loodetavasti õnnestub mul teda peagi ka näha, sest tee viib kahe metsatuka vahelt läbi ja kui hakatakse territooriumi laiemalt avastama, juhtub ikka, et häälekat noorlindu vahel pesametsast üle tee männikusse lendamas näen. Vanemaks saades on kanakull väga peidulise eluviisiga ja sel moel kõrgel taeva all liuglemas nagu konnakotkad või hiireviud, teda küll näha ei õnnestu. Toiduks on tal peamiselt metsakanalised, aga ka teised suuremad linnud, kellest jõud üle käib. Talvisel ajal olen ise näinud, kuidas kanakull sööstis sinikael-partide parve, kes paaniliselt lahtiselt veekogult lendu tõusid ja sellega kullile paremini tabatavaks muutusid.

8. juuli Preemiaks „pulgakommi”

Ometi saan jälle teha seda, mis vahepeal tegemata on jäänud. Sain eile mõlemad, nii uuema kui vanema masina töökorda ja täna ei viivitanud enam tööleminekuga. Võtsin trimmeri ja pärast eilset gaasitrossi vahetamist, karburaatori vedru kohendamist ja bensiinivoolikul jupikese veninud otsa mahalõikamist „laulis” 9 aastat vana Hq 325 mis kole. Lausa rõõm oli töötada ja mitmeid kordi kergem kui teise riistapuu ketaslõikuriga. Remondist sain kätte ka uuema ja sel polnud suurt muud viga kui starteri poldid olid lahti (või katki), ma täpselt ei pärinudki.

Pruugib päevakene metsas vahele jätta kui kohe avastan uusi õitsejaid. Valged õied on enamasti naadid ja kreemikad angervaksad. Kollastest on juurde tulnud naistepuna (pildil). Oleks aeg neid veidi ravimteeks korjata ja kuivatada.

Kui tööjärjega jõe poole jõudsin, nägin puudel sebimist ja kuulsin energilist sidinat. Oi, minu lemmikud – sabatihased! Nad on tõesti väga vahvad seltsingulised linnud. Hoiavad kokku nii toiduotsinguil kui rändel. Ja inimpelglikud pole nad ka. On päris tavaline, et oma toimetamistega tulevad nad madalatele okstele ja päris inimese lähedale. Kord, kui Kabli linnujaamas lindude sügisrände ajal käisin, siis nägin, kuidas need sabatihased, kes polnud püünisvõrku sattunud, ootasid peaaegu et ukse taga võrgusolijaid seni järele, kui neid rõngastati ja taas vabaks lasti. Kablis kuulsin, et linnupäevade ajal olid koolilapsed ristinud sabatihased pulgakommideks. Ülipikk saba ja väike keha – ongi ju „pulgakomm”! Sellise kingituse siis valmistasid need armsad sulelised mulle pärast tõsist tööpäeva. Lisaks veel rebasekutsikas hommikul tööle sõites ja uuesti samas kohas üle tee lippamas ka koduteel olles.

6. juuli Vihad valmis

Pühapäev on hea päev, eriti, kui pole endale kohustusi võtnud. Saab une täis magada ja kella pole vaja vaadata.

Teen kodutöid ja loon aias korda, kärbin sirelipõõsaid ja koristan viimaseid pojengiõisi. See töö ei saa iial otsa ja homme võib jälle otsast peale hakata. Kannatus katkeb ja sõidan ära metsa. Kui suurelt maanteelt kruusateele ära pööran, saab minust paugupealt teine inimene. Aeglustan käiku ja vaatan sadu kordi nähtud põllusiile ja metsatukkasid. Kõik on tuttav, aga ometi iga päev nii erinev, uusi värve pakkuv ja kohtumisootusest tulvil. Jõeaasal on värve lisamas roosad ristikuõied ja tumelillad kerakellukad. Üks imekaunis ristikuõis jäi ka pildile. Liiki kahjuks ei julge öelda.

Suundun pisikesele metsahäilule, kus istutatud kuuskede vahele on meeletult palju noori kaski kasvama hakanud. Esimesest hooldusest on mõni aasta möödas ja tol korral jätsin vaid mõned ilusamad kased kuuskede vahele kasvama. Nüüd on neid liiga palju. Lõikan saunavihtade jaoks kaseoksi ja seda tehes tuleb tahtmine võimalikult kiiresti sinna tagasi minna ja uus valgustusraie ära teha. Tiheda kasevõsa vahelt upitavad end nähtavale looduslikul teel kasvama hakanud väikesed kuused. Varem istutatud kuused on juba üle-meetri-mehed. See on koht, kus saan oma kätega metsa kujundada.

Kasevihad teen kodus valmis ja riputan kuuri lae alla kuivama. Kuni lehtede kolletumiseni lõikan igaks saunapäevaks tavaliselt metsast värske viha ja kuivad lähevad alles hiljem käiku. Targemad mehed on rääkinud, et kasevihtade tegemise õige aeg on kahe jaani vahel - uue ja vana kalendri jaanipäeva vahel. Ma jõudsin napilt sinna vahemikku sisse.

5. juuli Talgud

Täna valasime taluaseme keldri müüridele betoonvööd. Läks ladusalt, sest eeltöö oli tehtud. Laenatud segumasin ja generaator olid suureks abiks. Vett sai pangedega jõest tassida ja kruus oli talvel kohale toodud. Minust polnud suurt tõstjat, sest olin endale liiga teinud. Keetsin kohapeal tulel talgusuppi ja koristasin oksi. Õhtuks saime valmis ja laenatud töövahendid tagasi viidud. Kui segu kivistub, siis tulevad abilised veel müüre seestpoolt korrastama.

Eile oli äikseilm. Vaheaegadel sain riigimetsa ja oma maa piiril kraavikaldaid niita. Oli veel paar meetrit jäänud, kui lõikur hakkas tegema imelikku häält. Jätsin seisma. Käivitamise katsel sain aru, ei vist on siduriga midagi lahti. Kell oli palju ja kiirustasin alevisse, et lõikur kiiresti Husqvarna poodi remonti anda. Eks kulub vist väike paus sel niitmistööl ära ja saan muid asju teha. Jõudsin lapikese murugi kodus niita. Võtsin värskeid kartuleid ja nüüd vana kartulit enam ei taha. Esimesed vaarikad on aias ka valmis. Maasikaid ei jõudnud õigel ajal piisavalt kasta ja esimesed marjad jäid nigelaks, hilisemat veel tuleb. Saab vähemalt toorelt isu täis süüa ja mis järele jääb, läheb sügavkülma.

3. juuli Angervaks õitseb

Olen endale tööga liiga teinud ja ära venitanud. Paar päeva märgade riietega ei mõju ka hästi. Aga tuleb valust üle olla ja täna õhtuks saan selle niitmistöö tehtud, mis eile tundus nii otsatu. Tegemist on ühe kunagise põlluotsaga, mida pole minu ajal kordagi niidetud. Vana kulu ka kõik all ja rohi on silmini. Selline töö ketaslõikuriga nõuab jõudu ja selle kõrval mingi trimmeriga ribistamine on käkitegu. Töö mõte on selles, et kraavikallastelt saab mõned lepad, remmelgad ja toomingad välja saagida ning alles jäävad ilusad noored kuused ja kased. Kuna tühja ruumi on veelgi, siis võiks sinna veel midagi juurde istutada. Prooviks õige sel aastal ka sügisest istutamist, mida varem pole teinud.

Eile, kui töö lõpetasin ja tehtut eemalt üle vaatasin, jäi silma üks pisike tegelane, kes ukerdas niitmata rohu seest juba niidetud maale. Esimene mõte oli, et jänes. Aga ei, punakas karv ja pisikesed kõrvad olid. Ohoo, kitsetall! Nii väike ja kartmatu. Ei olnud mul kaamerat niitmise ajaks kaasa võetud ja kui olin tiiru auto juures ära käinud ning tagasi tulin, kargas sealt rohu seest eemale hoopis kitseemand. Kuhu pisike jäi, ei õnnestunud enam näha ja jälitama ma ka ei hakanud. Täna tööjärjega edasi liikudes nägin rohus veel mitmeid magamisasemeid.

Keldri valamiseks on suuremad ettevalmistused tehtud. Külapoistel oli aega, tulid kive sorteerima ja sobitama ning mina pääsesin sel ajal oma niitmisjärjele.

Kägu kukkus täna pikalt, seega 9 päeva pärast jaani = 9 nädalat pööripäevast, mis on kadripäeva paiku. Vaatame, kas veel kuulen. Igatahes 2006. aastal kukkus ta 12.juulini ja see tähendas jaanuari lõppu. Ei tahtnud tol korral seda käojuttu uskuda, aga kes mäletab, siis talvekülm tuligi alles veebruaris.

2. juuli Mõistmisest ja mittemõistmisest

Millegipärast on nii, et kui olen päevasest tööst väsinud ja riided vihmast märjad ning otsustan kohe koju minna, teen vea. Eile oleksin kasvõi märjana pidanud sõitma korraks oma jõeäärsesse metsa, kus olid õhtul käimas järjekordsed sündmused ümber konnakotka püsielupaiga. Minu piirinaaber, metsafirma, protsessib looduskaitsjate ja keskkonnaministeeriumiga väike-konnakotka püsielupaiga moodustamisel määratud sihtkaitsevööndi ja piiranguvööndi piiride pärast. Oleks, et oma maa piiride pärast, vaid millegipärast just minu maal asuva sihtkaitsevööndi pärast. Ma ei ole kedagi oma eestkõnelejaks palunud ja mind need piirangud ei häiri, sest piirid arvestavad looduslikke tingimusi: sihtkaitsevöönd vanas metsas, piiranguvöönd noorendikus. Piiranguvöönd võimaldab sügis-talvisel ajal seal ka vajalikke hooldustöid teha ja noore metsa kasvamist suunata.

Kuna meie mail töötab naabrusvalve (jahimehed ja tee ääres elav noor maapere) edukalt, ei jää ükski tundmatute autode kogunemine või suuremad liikumised mulle teadmata. Nii jahisektsiooni esimees kui külamees rääkisid, et autosid tuli mitu ja mehed liikusid, binoklid käes, minu metsas kotkapesa kandis. Jahimehed kahtlustasid salakütte ja otsustasid tee blokeerida ja asja selgitada. Polnudki salakütid, olid ametimehed ja metsafirma esindaja. Tegid piire looduses selgeks. Täna oli kuulda, et kasutult. Kes loodud protsessima, sel muutub see haiguseks ja hakkab korduma.

Olin täna oma niitmisjärjega sealkandis terve päeva ja kui õhtul koju sõitma hakkasin, nägin õnneks, et konnakotkas tiirutas pesa lähistel. Loodetavasti on neil pojaga kõik hästi ja metsa tungijad suurt ohtu ei kujutanud. Samas mõtlen, et olen aastaid teadlikult vältinud märtsist septembrini OMA metsas kotkapesa lähistel liikumist. Eriti ohtlik aeg on kevadel, kui esimene muna munetakse või parasjagu haudumine käsil. Kohe lähedal suure männi ladvas on ronga pesa ja need linnud juba juhust mööda ei lase, et valveta pesast muna näpata. Sama lugu on abitu pojaga, keda ohustavad mitmed kullilised ja nugis, see armas pehme röövel. Seepärast on inimese kohus mitte põhjustada hauduva või poega valvava vanalinnu häirimist ja pesast eemale peletamist. Kes kotkaid lähemalt näinud, see austab neid uhkeid linde ja tahab, et kevadine tervituslend korduks ka järgnevatel aastatel. Kõik siin ilmas ei pea inimest teenima, osa metsa võiks ka lindude ja teiste elukate koduks olla. Tunnen end palju rikkamana, kui suudan oma soovide ja looduse vahel tasakaalu leida.

Aga mis ma sellest kirjutan. Kel mõistmist, see mõistab isegi, kel seda pole, protsessib edasi. Sest mets tahab raiumist ja raha teenimist. Paraku…

01. juuli Juuli algus

Normaalsed inimesed vist puhkavad sel suvekuul, mina muudkui sekeldan. Hommikupoolik kulub paberitööle, siis kähku sünnikodu maadele, kus kuuldavasti üks niiduk parasjagu töös. Mul on suures taluõues veel niitmata üks kandiline tükk, millel ka suurem masin kui minu oma kondiaurul töötav trimmer või lõikur töötama mahuks. Saame kaubale ja enne õhtut lubatakse ära teha.

Kuna ma pole tükk aega käinud kohas, kus mai esimeses pooles händkaku kolm poega end mitmel korral näitasid, siis lähen sinna üksildasse paika asja uurima. Kakud on oma elu kusagile mujale elama läinud, aga puuladvas uhkeldab ilus tedrekukk. Karjääri veelombist tõuseb pladistades lendu sinikael, talvikestel on vist teine pesakond lapsi, kellele toitu tassitakse. Tagapool käib suvine metsatöö. Traktor on võsa vahele jätnud mustad porised rööpad. Ka suvel võib sedamoodi pinnast rikkuda, kui saju ajal pidevalt raskeid koormaid veetakse. Heinamaadel, kraavipervedel ja teeäärtes annab värvi pikaajaline suvine õitseja härghein (pildil).

Minu sünnikodu laudamüürides elutseval kivitäksi paaril on pojad ringi lendamas ja kogunevad puuriitade peale. Esialgu ei sarnane nad välimuselt kuigi palju vanalindudega, ainult häälitsus tsk-tsk on sama. Et ooteaega paremini kasutada, niidan lauda ümbrust. See on maa, kus lapsena mängisin, käisin laudas loomi talitamas või suvel karjas. Enne mind on seal elatud vähemalt 16.sajandi lõpust. Koht on järjest läinud isalt pojale ja nii mitu sajandit. Kahjuks minu isal poegi polnud, ainult mina üksi. Isa ei tulnud sõjast tagasi.

Ootamatult tugev vihmavaling teeb paugupealt riided märjaks. Paar tundi istun autos vihmavarjus, sest kallab kui oavarrest. Igas suunas silmapiiril on taevas hele ja tundub, et vihm ei lõpe enne, kui pea kohal liikumatult seisev pilv tühjaks jookseb. Kui traktor kohale jõuab, on päike väljas. Veerand tunniga saab see tükk niidetud, millele mul oleks terve pikk tööpäev kulunud.