30. juuni Uued tööd

Kartsin endale seatud ajagraafikust maha jääda ja töötasin ka eile, pühapäeval, mõne tunnikese metsas. Kraavikaldad said korda ja naabri poolelt teeserv samuti kõrgest rohust puhtaks niidetud. Ka eile kuulsin käo kukkumist. Lisaks temale nägin, kuidas kaks kanakulli tegid äkksööstu kiivitajate parve. Vist jäid ilma saagita. Uurisin kiivitajaid lähemalt ja need pisikesed tibud, kes veidi üle kahe nädala tagasi auto ees teel ukerdasid, on kasvanud tublideks lennuvõimelisteks noorkiivitajateks. Hoiduvad kulli rünnaku ajal parve keskele ja suudavad vanalindudega sama kiiresti lennata.

Täna tegime algust metsatalu keldri töödega. Müüride säilitamiseks on plaanis valada müüridele peale betoonikiht. Võtsin kodust käsikäru, naelu ja tööriistu kaasa. Sain mõneks tunniks paar abilist, kes raketised valmis ehitasid ja loodi ajasid. Nüüd jääb mõni päev aega veel kive sorteerida ja neid müüri lohkudesse sobitada. Taluõuest aegade jooksul kogutud rauakola kulub samuti valamistöödel ära.

Lõuna paiku oli kõva vihmahoog ja õhtu eel niitsin läbi paksu rohu mõned rajad, kustkaudu parem liikuda ja istutatud kuusetaimedele ligi pääseda. Kuused on pärast jaanivihmasid saanud hea kasvuhoo sisse. Ka need, mis kuivaga ootasid, on kasvud välja sirutanud. Rohi taimedele esialgu liiga ei tee, sest ma sain kevadel väga tugevad ja pikad kuuseistikud. Mõne aja pärast tuleb uuesti üle vaadata ja võimalik, et peab rohtu tallama hakkama.

28. juuni Miski on valesti

Sõidan metsa ja tee ääres ilusal heinapõllul töötab frees, mis purustab kogu rohumassi ja sinnasamasse see kõdunema jääbki. Toonekured ja üks hiireviu on samuti jaol, sest konna- ja linnuliha ei või lasta niisama raisku minna. Vastuolulisi mõtteid on juba mitmendat aastat tekitanud see PRIA toetustele rajanev „põlluharimine”. Kui maaomanik küsib rentnikult tollele vastuvõetamatut rendiraha ja rentnik loobub maatüki kasutamisest, siis omanik lihtsalt purustab ilusa loomasööda sinnasamasse põllule ja võtab vastu PRIA toetuse. Kasumiga. Meie kandis on maa hindepunktid nii kõrged, et neid põlde ei ole lubatud ka metsastada, mis oleks vastuvõetavam ja mõistusepärasem. Paljud sellised toetuste põllutükid on suurte teede või farmide läheduses. Kui oleks tegu maastikuhooldusega või puisniitude taastamisega, siis saaksin taolisest niitmisest aru, aga raisata väärt põllumaad – siin on miskit väga valesti. Lohutuseks mõtlen, et need EL-i toetused ei kesta igavesti ja põld leiab kunagi kindlasti mõistliku kasutaja.

Niidan oma kraavikallast edasi ja ronin alla kraavipõhja pajupõõsaid piitsutama. Pärastlõunal sätib taevasse tumedaid pilvi, lööb välku ja müristab. Vihm katkestab töö. Ongi aeg koju sauna kütma minna.

Oh-sa-mait, milline sagimine karjamaale rajatud männinoorendikus käimas oli! Kadakatäksi perel on pojad pesast välja lennanud ja neid jätkub igale oksale. Seni peatusin igal möödasõidul selles kohas ja vaatasin, kuidas vanalinnud suuri nokatäisi ussikesi ja putukaid kogusid. Enne pessalendu peatuti mõne noore männi ladvas ja oodati, millal ma ära lähen. Pesa asukohta linnud ei taha reeta.

27. juuni Üle(valt)vaataja

Alles õhtu eel jäi sadu järele ja sain mõne tunni metsas tööd teha. Metsa sõites nägin, et vald on lasknud külatee ääred kenasti rohust puhtaks niita. Eks minagi suundusin samade mõtetega oma maa piirile, kus tee ja metsa vahel on suur kraav ja selle kallastel liiga metsikuks muutunud rohi. Mööda sõites või käies ei näe, kes metsa all liigub. Eks teine mõte ole sel niitmisel veel. Nimelt hakkasid tee ääres kasvama kenad looduslikud kuused ja õige jõu said nad siis sisse, kui vahelt lepad välja võtsime. Nüüd tuleb aeg-ajalt lepavõsa koos rohuga maha niita ja aastatega on kallas muutumas kenaks kuusealleeks. Mõned vahtrad on end sinna vahele sättinud ja neid hoian ma eriti hoolikalt. Kerge see töö pole, sest, lõikur seljas, tuleb turnida järsul nõlval, mis täna pärast vihma parajalt libe oli. Neid hooldustöid tehes tiksuvad mul tihti kõrvus kadunud Robert Lepiksoni sõnad, kui temalt, rikkalt mehelt küsiti, et milleks tal seal Võrumaal Kündja talus vaja mütata. Vastus oli, et kasvõi üks väike lapike Eestimaad saaks korras hoitud ja poleks mahajäetud talusid. Ei tea, mis nüüd Kündjast saanud on…

Kui pausi pean ja lõikurisse bensiini lisama hakkan, märkan pea kohal ülevaatajat. Konnakotkas tuli uurima, et kes see põristab ja oleks juba aeg minema hakata. Pärisperemees olen siin ikkagi mina. Noh, hea küll, oled mu ammune tuttav, niida pealegi, siis on kergem metsaserval passides hiirekesi märgata. Pisipere vajab ka toitmist.

Eks me ole samasuguseid vestlusi mõttes juba mitmeid aastaid pidanud ja alles pärast kotkaste lahkumist sügisel hakkan end uuesti peremehena tundma. Samas vaja ka jälgida, et rännuteedelt tagasi jõudes oleks mu sõpradel kodu kenasti hoitud ja kaitstud.

Kõrval rapsipõllul algab kiivitajate lärm. Miskit on lahti, sest õhus on tohutu linnuparv, mis voogab kord siia, kord sinna. Ühel hetkel vuhiseb mu nina eest läbi pruuni sulestikuga pikasabaline kull, otse kraavi kõrvale metsatukka. Raudkull! Tema siis tekitaski kiivitajate koloonias sellise paanika.

Kägu kukkus nii eile kui ka täna. Loen pööripäevast veel kolm nädalat julgesti edasi.
Tänane päev on olnud liiga positiivne selleks, et kirjutada oma vestlusest ühe noore maaperega. Sellest kindlasti tulevikus eraldi teemana, sest puudutab meie metsanduspoliitikat ja maal elavat väikemetsaomanikku.

26. juuni Hein rinnuni

Päev läks oma plaanide kohaselt ja asja ette. Uurisin võimalusi segumasina ja generaatori rentimiseks, sest peagi tuleb vana keldri juures paar talgupäeva müüridele betoonvöö peale valamiseks teha. Talgulisi ja oma pere rahvast saan tõenäoliselt vaid nädalavahetusteks. Mida rohkem töökäsi, seda kiiremini saab tehtud. Kelder on üks osa pärandkultuuriobjektist.

Seni aga naudin tööd, mida saan segamatult üksinda teha. Vahetasin trimmeri rohuketta vastu, sest varjulistes kohtades on rohi lausa rinnuni sirgunud. Hakkan ette valmistama üht põllusiilu tuleva kevade metsaistutuseks. Talvel lõikasin kraavidest paju- ja toomingapõõsad maha, eeloleval talvel saab suured remmelgad ja lepad küttepuudeks saagida. Kõrval põllulappidel kasvavad nn. rootsi kuused, mis osteti Eestisse sisse 2001.a. Kasvavad võimsalt ja jäid metskitsedest puutumata. Aga mine sa tea, vaatasid, et väljamaa värk, eelistagem ikka eestimaist… Nüüd on plaan ülejäänud tühjalt seisev maa veel kuuski täis istutada. Kõrrelised, vaarikad ja putked on mulle peaaegu ninani, mõned takjad ka sekka. Niidan need kõik maha ja sügisel peab selle maa veelkord üle vaatama. Tean juba ette, milline töö istutatud taimede hooldamisel mind seal ees ootab, aga maa on rammus ja rootsi kuuskede kasv on igal aastal suurepärane. Kolm-neli aastat muret ja hooldamist ja siis saavad nad ise hakkama.

25. juuni Jaanijärgne

Täna õhtul heitis päike pikki varje ja koju sõites oli nukravõitu tunne, et suve haripunkt on möödas. Eks nii olegi, et päev hakkab taas lühemaks minema, kuigi ilus suvi peaks veel ees olema.

Jaaniõhtul oli mitu vihmavaba tundi, nii et sai metsatalu õuel jaanitule põlema panna ja üht-teist ka suhu pista. Keskööl kuulasin öösorri, koguni kaht korraga ja lähestikku. Hästi põneva väljanägemisega lind, keda on raske märgata, aga valgel ööl hääle suunas minnes võib see võimalikuks saada. Minul pole veel seda õnne looduses olnud. Vihmasest jaanipäevast oli kasu ka, sest sain mitu kaustatäit pabereid korrastatud. Seda tööd ei taha ju ilusa ilmaga sugugi teha.

Täna hommikul tundis mu 85-aastane ema end halvasti ja jäin kodu lähedale. Muru sai nulli peale pügatud, saeveskile raha üle kantud. Muud kodutööd nagunii. Õhtu eel oli emal juba parem ja käisin metsatalu maadel. Kärpisin paar tundi oksi ja tassisin need lõkkeplatsile. Kuhi sai uuesti sama suur kui enne jaanitule süütamist. Tee ääres põllul on oder pead loonud, koduaias õitseb kartul. Lindude hääli jääb vähemaks, aga kägu kukub veel. Kuulsin kord külanaiselt, et käo kukkumise lõpu järgi ennustatakse talvekülmade algust. Nimelt: kui mitu päeva pärast jaani kägu kukub, niimitu nädalat pärast sügisest pööripäeva saabub püsiv külm. Olen seda mitu aastat jälginud ja kõigil talvedel, välja arvatud see viimane, on käokukk üsna täpseks osutunud. Täna siis esimene päev jaanijärgset kukulindu kuulmas, lisaks nägin teda ka lendamas. Parajalt pika sabaga tegelane, sarnaneb mingil määral kullilistele.

23. juuni Valgeselg

Eilne päev oli sündmusterohke nii metsas kui kodukandis üldse. Keskpäeval taasavati meie kihelkonnas Vabadussõjas langenute mälestussammas. Tseremooniale andis kaalu Kaitseliidu Pärnu malevlaste rivi ja kodualevist pärit kolonelleitnandi Raivo Lumiste kohalolek ja sõnavõtt. Pidulikkust lisas piirivalveorkester Arvi Miido juhatusel. Taas on tegemist omakandi mehega. Sellised sündmused panevad mõtlema iseseisvusele, vabadusele ja oskusele olla oma maa, sealhulgas ka oma metsade peremees.

Ennelõunal olin metsas jälgimas, kuidas suve saabumine seal käib. Jõeäärses lehtpuumetsas käis puutüvedel sagimine. Valgeselg-kirjurähni pojad olid maailma avastama tulnud. Üks nooruke rähn harjutas puukoore vahelt toidu hankimist, võimles ja tegi tiivasirutusi. Viimastel aastatel on nendel lindudel minu metsas üha paremini läinud. Küllap aitab kaasa ka see, et kaldakaitsemetsades on piisavalt säilinud surnud lehtpuid, mida valgeselg oma eluks vajab.

Olin sättimas end õhtuseks vaatluskäiguks, kui kohtusin oma klubikaaslaste kotkameestega, kel oli käsil igasuvine kotka- ja must-toonekurgede poegade rõngastamine. See aasta on meie maakonna kaljukotkastel suhteliselt edukas olnud, mustkurgedel keskmine. Kahjuks minu maade kõrval asuval looduskaitsealal kotkaperel poega polnud. Paistab, et neil käibki pere kasvatamine üle aasta. Eelmisel aastal oli üks poeg, üle-eelmisel mitte ja nii vahelduvalt. Paari nädala pärast saame teada, kuidas väike-konnakotkastel läinud on. Kui kaljukotkad ja must-toonekured pesitsevad enamasti looduskaitsealadel, siis konnakotkaste elupaigad asuvad suuremalt jaolt erametsades. Kui omanik suudab oma metsas peale rahapuude märgata ka muid rikkusi ja oskab tasakaalu säilitada, on lootust tulevikuski rääkida Eestimaa mitmekesisest loodusest, mida mujalt Euroopast üha raskem leida.

21. juuni Pööripäev

Öösel algas kalendrisuvi. Päev on mõnusalt tuuline ja vahelduvalt nii päikest kui pilvi. Saematerjal sai virna staabeldatud ja pärast kärbin taluõue jalakatelt maadligi laiutavaid oksi ning tassin tuulega murdunud oksarisu lõkkeplatsile. Jaaniõhtuks on kõik valmis. Jõeaasal ja teepervel on nüüd õitemeri. Kohe algab ka angervaksa õitseaeg. Metsmaasikad ootavad noppijat.

Tervituseks kuulen metsast konnakotka kilkeid ja siis näen taeva all veel kaht lindu. Tundub, et see kolmas on sissetungija, keda üks vanalindudest oma territooriumilt eemale tõrjub. Heinapõllul hiilib rebane, rapsipõllul on täna ebaharilikult palju kiivitajaid. Lõokeste rõõmus triller kostab nüüd nii noorte kui vanade suust.

Lõikan viha tegemiseks kimbu kaseoksi ja hakkan sauna kütma. Valgete ööde suvi on käes.

20. juuni Sarvik

Jätkame eile alustatud saematerjali vedamist ja virnastamist. 6-meetrised prussid on rasked ja tuleb tassida kõigepealt üle silla, siis majaasemest mööda üle platsi keldri lähedale. Mu abilised väsivad kiiresti ja töö jääb pooleli. Lubasid homme uuesti tulla. Mina niidan veel 4 paagitäit tühjaks ja saan jaaniks plaanitud töö lõpule. Üks korralik päev kuluks veel. Kella viiest tulevad läänetaevasse tumedad pilved ja hakkab vaikselt vihma tibutama. Ega poleks rohkemaks enam jõudu ka olnud. Kevad saab tänasega läbi. Ilus aeg oli.

Prusside vahelt tuli välja üks sarviline ja suurt kasvu sitikas. See on puidusikk, va kurikael. Kuuse-puidusikk otsib elupaigaks okaspuitu, mis suvel metsa jäetud. Tema tõugud, sellised helekollased rammusad tegelased, uuristavad puidu sisse sügavaid käike. Närivad krõbistades nagu hiired. Saeveski oli kindlasti neid puidukahjureid täis ja paar tükki rändasid koormas tagasi metsa. Uhke pikkade tundlatega sarvik.


Loen tänastest metsauudistest, et jälle müüakse Eesti metsakinnistuid, seekord rootslaste kontsernile Södra Metsad. Ja kuuldavasti ei jää see viimaseks tehinguks. Eestlane ei taha olla oma maa peremees, matsirahvas jääbki matsirahvaks. Paljud tagastatud maade omanikud, oskamata või soovimata oma metsaga midagi ette võtta, müüsid (odavalt) kuulutuste peale selle edasi kiiret tulu teenivatele Eesti äriühingutele, nii metsa- kui kinnisvarafirmadele. Raiuti ja teeniti kasumit, aga kui saabus aeg uut metsa kasvatada ja tulude asemel suuri kulutusi tegema hakata, müüakse see edasi, kasvõi hiinlastele. Äri on äri ja sellel pole miskit tegemist isamaa, rahvuse või kodupaiga hoidmisega. Kurb…

19. juuni Ootamine

Eile oli ebaõnnestunud päev ja polnud tahtmist midagi päevikusse kirjutada. Olin ootamisest lihtsalt väsinud. Lõunaks oli saematerjal valmis saetud ja õhtupoole pidi auto tulema. Ei saanud oma tööd ka teha, sest tuli olla valmis, et vedajale kohad ja teed kätte näidata. Õhtu eel selgus, et veoautol oli miskit elektroonikaga lahti ja enam ei käivitunud. Et väsinud vaimu kuidagi ergutada, niitsin hilisõhtul kodus maantee ääred jaanipäevaks puhtaks.

Täna selgus, et spetsialist, kes vea üles otsiks, saab alles homme tulla. Hea, et metsaühistus on mitmeid tuttavaid, kellelt abi küsida. Õnnestuski kokku leppida, et saan auto, aga enne tehakse oma veod ära. Nii jäingi passima tee äärde, et hiljem äkitselt kiireks ei läheks. Ootaja aeg on pikk. Ja siis näen tee ääres tuules lehvivaid moone. Punased lilled tegid meele rõõmsaks. Ühel hetkel tuli ka oodatud auto. Edasi läks kõik ladusalt ja koorem oli poole tunniga jõe ääres kohal. Hirm, et metsaveoauto haaratsid võiksid saematerjali vigastada, oli asjatu.


Külapoisid olid kohale kutsutud, et prusse ja laudu aitaksid tassida. Need tuleb kõik üle kitsa silla taluõuele käsitsi tuua. Kõige kiirem oli õhukesed lepalauad korralikult staabeldada, sest vabalt kuivades hakkavad need kohe kaardu ja kõveraks kiskuma. Raskuseks ladusime paar rida prusse veel peale. Hiljem sai teine virn prusse ja laudu ka üles laotud. Homseks jäävad pikad sarikaprussid, nende alus sai õhtul valmis tehtud.

Päevast oli veel niipalju kasu, et Erametsakeskusele panin posti metsamajandamiskava väljamaksetaotluse.

17. juuni Ööviiul

Paar kõuekärgatust ja sadu algas. Kui vihm mõneks ajaks vaiksemaks jäi, käisin metsas piilumas, kas kahelehine käokeel ehk rahvakeeli ööviiul on õied avanud. Poolenisti küll, aga juba õitseb.

Metsatööst ei tulnud midagi välja. Sõitsin saeveskisse, kus metsakuivad palgid juba mitu nädalat saagimise ootel seisid. Töömehed juba viipasid, et ollakse minu materjali saagimas. Homme pidi valmis saama. Pidasin läbirääkimisi transpordi saamise asjus ja anti lootust.

Post tõi Erametsakeskuse lepingud pärandkultuuriobjektide toetuse andmise kohta. Kirjutasin alla ja saatsin tagasi. Eks eelnevalt mainitud saematerjal lähebki keldri taastamiseks, mis on üks osa taotluses loetletud töödest. Kuidagi on kujunenud nii, et kui lõikan metsast puid, siis ringiga tuleb puit teisel kujul jälle samasse metsa tagasi. Just nagu varem kirjutatud lugu tammedest, kus vana puu alt korjatud tõrudest kasvatatud taimed uuesti sinna lähedusse maha said istutatud.

16. juuni Päev tõsist tööd

Ilm on suurepärane ja jaanipäev läheneb. Pole aega niisama jalutada ja plaani võetud asjad tahan pühadeks lõpetada.

Täna niidan pärandkultuuriobjekti, ajaloolise talutee, ühe osa rohust puhtaks (pildil). Selle lõigu pikkus on 460 m. Samapalju on teises kohas veel niita. Varjus on rohi rinnuni, kuivemates kohtades kõrbenud. Päikese käes leian mõned punased maasikad ja pistan suhu. Magusad, aga väiksevõitu. Teen korda veel ühe põllulapi taluõuel, kuhu 2001.a. tammeseemikud istutasin. Mõned puud on üle 2 m kõrged, mõned põevad korduvate kahjustuste tagajärjel. Et kitsed võrseid hammustavad, seda teadsin ja pritsisin puid Plantskyddiga, hiljem määrisin oksi ka Cervacoliga. Põdrad pole siiani õnneks käinud. Aga et eelmisel, 2006/2007 talvel jäneste rünnak lahti läheb, seda ei osanud ette näha ja juba harjavarre jämedusi puutüvesid altpoolt kaitsta. Eks nad koorisid mõnda nii hullusti, et tuli maha lõigata. Uued võrsed hakkavad lõigatud kohalt edasi kasvama.

Koduteel kalpsabki üks paharet, halljänes, piki põldudevahelist teed. Esialgu on orast neil süüa küll ja tammekoort veel ei taheta. Suuremat huvi tuntakse paarilise leidmise vastu ja seepärast pea laiali ringi sagitaksegi. Erilist sümpaatiat ma nende tegelaste vastu ei tunne ja isegi pildistamise soovi täna pole. Käed surisevad ja sõrmeotsad kipuvad gaasihoova liigutamisest tuimaks minema.

15. juuni Aeg maha

Kodused tegemised ei lõpe iialgi ja pärast õhtusööki sean end paariks tunniks metsa poole, et enne päikeseloojangut kuulata ja ringi vaadata.

Alati on rõõm astuda üle silla vanale taluõuele ja täna näitan ka lugejale seda võlupaika, minu metsakodu. Paremal pool on maakividest keldri nurk, mille kallal veel tööd pooleli. Eelmisel suvel koristasime keldri sissevarisenud lae ja sealt tuli suur hulk korralikke paekive. Mõtlesin, et võiks need kusagile aiaks laduda, aga miks mitte ka majaaseme kambrinurkade tähistamiseks, nagu pildil näha on. Niisuguseid töömehi annab tänapäeval vist otsida, kes suudaksid keldri kaarja lae serviti pandud paekividest uuesti taastada. Aga mine tea, ehk tulevikus keegi teeb seda ja vähemalt paekivi on kõik alles.



Ringi kõndides näen sihil metskitse söömas, kaugemalt raba poolt kostab sookurgede trompetite hõiskeid. Üle pea lendab krooksudes metskurvits. Kaugemalt metsast kostab metstuvide hu-hu-huu, üks ühelt, teine teiselt poolt. Kägu tuleb kukkumisega järjest lähemale. Ühel hetkel kostab veider häälitsus, köhatus, nagu oleks korraks hing kinni jäänud. Siis kukub edasi. Kas juba „okas kurgus”? Kuigi kõige arvukamalt on meil metsvinte, siis mina olen viimasel ajal märganud, et musträstaid on ikka ka hästi palju. Kodu poole sõites vilksatab põõsaste vahelt üle tee lippav tume sorgus sabaga elukas. Küllap ta kährik oli, kuigi kasvult alles lapseohtu.

Ilusad on need Eestimaa suveõhtud, mil loodus on täis salapäraseid kohtumisi, värve, lõhnu ja hääli.

14. juuni Märg laupäev

Lõpuks ometi tuleb kauaoodatud vihm. Lõunast alanud sadu tuleb vaikselt, peseb lehtedelt tolmu maha, kastab januseid taimi ja kaob maasse.

Mulle meeldib vihmaga ringi kõndida ja rõõmustan, et tööd pole vaja teha. Nojah, hommikupoolikul, kui veel kuiv oli, nokitsesin siiski veidi koduaias ja kasvuhoones. Pärast teen paari-kolmetunnise loodusretke. Kohtun metsasihil ilusate sarvedega sokuga. Näen, et sihil rohus on autojäljed, mis lõpevad minu maa piiril. Seal on ümber pööratud. Kindlasti käisid meie jahimehed sokku passimas. Mul on nendega jahimaade kasutamise leping ja vastastikune suhtlemine on mõistev.

Järjest uusi õitsejaid tuleb aasale ja metsaserva juurde. Taluõuest piki jõekallast kulgeva raja ääres kasvavad vanad pärnad. Kindlasti on need sinna talupere poolt istutatud, sest kasvavad reas ja ühesuguste vahedega. Pärnad on peagi õisi paksult täis. Veel pole õied avanenud, aga see aeg pole enam kaugel.

Noorte kuuskede kaenlast upitab end valguse poole lodjapuu. Tema valged õied on imekaunid.



Vanas jõesängis on lopsakas taimestik, sest seal on niiskust rohkem. Juba on avanenud kollase võhumõõga õied.



Enne kojutulekut lõikan mõned kaseoksad ja teen õhtuseks saunaskäiguks paar vihta. Enam ei tule viheldes lehed lahti, kuigi selle aasta kasvud okstel pole veel korralikult puitunud. Õige viha tegemise aeg tuleb pärast jaani.

On ilus ja rahulik päev. Nende ridade kirjutamise ajal sajab väljas endiselt vaikset ja loodust kosutavat vihma.

13. juuni Tibud teel

Minu tee viib enne metsa jõudmist kahe suure põllu vahelt läbi. Kevadel on seal lõokeste laulu kõige varem kuulda, siis tulevad kiivitajad, kaelustuvid ja teised tiivulised. Hiljem sookured. Mõnel kevadel, kui põldudel sulavesi mõne koha üle ujutab, peatuvad seal sageli rabahaned, sel kevadel ka laululuiged. Sügisel kogunevad suured sookurgede parved enne äralendu. Nukralt kostab siis nende vali kruugutamine. Põllu kohal peavad jahti nii välja-loorkull kui konnakotkad.

Eile tööle sõites pandi mul tee kinni. Kiivitaja seisis keset teed ja ära ei lennanud. Siis märkasin, et terve tibukari vudib kruusateel ringi. Ega ei saanudki sõita, sest nad oleksid võinud rataste alla sattuda. Kui välja läksin, lendas vanalind eemale ja tõstis valju hädakisa. Pojukesed pugesid tee serva rohu sisse varju. Kükitasin veidi aega keset teed ja siis hakkasid nad riburada jälle ringi kõndima.
Mõni tuli mu kinganinasid uurima. Kui kaks kokku said, pugesid üksteise ligi, lösutasid otse kruusale ja kohe vajusid silmad kinni. Nii väiksed olid nad, küllap äsja koorunud pojukesed. Õhtul töölt tulles olid nad ikka teel. Siis tulin kohe autost välja ja minu sammude peale pugesid kiivitajatibud ilusti tee äärde rohu sisse. Pääsesin autoga edasi.

Täna kulub pool päeva kodus muruniitmisele ja ülejäänud pool päeva eilse töö jätkamisele jõe ääres. Leian suure kuuse alt ümmarguse pesa nagu jalgpall. Arvatavasti ongi see oravapesa, mis puu otsast millegipärast alla on kukkunud. Enne kojusõitu käin veidi ringi ja kohtan taas pisikest oravat. Lippab üle niidetud õue otse jõe äärde.

12. juuni Väike turnija

Tänane ilm sobib hästi töötegemiseks. Pole enam liigset kuumust. Kusagil kõmistab äike. Kodust lahkudes tõmban seinast välja kõik juhtmed, mis arvutit elektrivõrguga ja Elioni kaabliga ühendavad. Hästi on meeles läinudsuvine lugu, kus äikse ajal kodust ära olles jäin ilma nii ruuterist, modemist, kuvarist ja protsessori mingist olulisest vidinast. Õnneks jäi kõvaketas kahjustamata ja see oli kõige tähtsam. Kõik muu tuli uus osta. Enam seda korrata ei taha ja olen suvel nüüd ettevaatlikum.

Enne, kui metsa jõuan, kohtun teel kiivitajate perekonnaga. Sellest kirjutan vast edaspidi. Ka konnakotkas tõuseb tee ääres põlluservalt lendu. Selle linnu nägemine on alati eriline elamus.

Täna niidan maha ka meelespealillede äraõitsenud puhmad. Vana taluaseme ümbrus saab jälle ilusamaks. Kui mõnel päeval rohkem aega, tuleb hakata koristama tuuliste päevade jooksul maha kukkunud oksarisu.

Nagu tavaks saanud, teen pärast tööd väikese jalutuskäigu oma armsatesse kohtadesse. Selleks olen pidevalt jalgradasid korras hoidnud. Et ei peaks pikas rohus sumbates puuke korjama ja sääski lendu ajama. Peagi saan tööpäeva eest preemia kätte. Üles sillakese astudes kuulen jalaka tüvel vaikset nagistamist. Väike oravapoiss! Mitte mingi linnapargi orav, vaid ehtne metsaloom. Igast kandist pole valguseolud pildistamiseks sobivad ja kuni parimat positsiooni otsin, on väike turnija mul pea kohal jalaka oksal. (Pilt) Kiigub seal ja tundub, et peagi pudeneb peenelt oksalt alla. Vaatamata oma noorusele, aitavad saba ja pikad varbad pisikese turnija järgmisele oksale ja läinud ta ongi… Loodus kingib mulle sageli selliseid kohtumisi, mis südame rõõmust põksuma panevad ja mille järel võib päeva kordaläinuks lugeda.

11. juuni Ülevaatus

Alustan uuesti niitmist pärandkultuuriobjektil – vanal taluasemel. Linavästriku pojad on müüri augus olevast pesast välja lennanud ja häälitsevad puuokstel. Nüüd on mul vaba voli müüri äär puhtaks niita. Kui pesale lähenen, lendab üks västrik mu kõrvale müürile ja siutsub ägedasti. Mis sest, et pesas enam kedagi pole.

Pikka tööpäeva ei tule, sest saan järsku sahmaka vihma kaela. Tuleb kui pangest ja koos raheteradega. Lõpetan töö, sest vett pritsivat rohtu pole kuigi mõnus niita. Aga vihma on vaja.
Paraku ei kesta see kuigi kaua ja hiljem selgub, et koju peenramaa kohale pilv ei ulatunudki. Kui riided kord juba märjad, siis otsustan tee ääres veidi ringi vaadata. Naabrite metsas on langi ääres läänepoolses küljes värsket tormiheidet näha. Neil on see juba mitmes kord, kui avatud küljest tuul metsa rüüstab.

Põikan sisse metsa, kus kaks aastat järjest kanakull pesitses. Eelmisel aastal pesa enam polnud, oli laiali lõhutud. Aga täna nägin täpselt sama kuuse otsas uut risupesa ja puude alune oli tihedalt „lubjapritsmeid” täis. Keegi peab seal üleval elama! Tuule ja vihmaga pojad arvatavasti lösutavad pesa põhjal ja ka binokliga ma alt kedagi ei näinud.

Liigun edasi sünnikodu metsa. Tundub, et seekord pole tuul suuremat kahju teinud. Süda valutab lagedale kuivale kohale istutatud kuusetaimede pärast. Kui seal mõned nädalad tagasi käisin, polnud pungad avanenud ja kuidagi kollakad tundusid need taimed. Täna on pilt lootusrikkam. Ümberringi on rohi ka kõrgemaks kasvanud ja annab varju. Lisan pildi. Need kuused istutasin 24. aprillil 2008 ja koht on avatud hommiku- ja lõunapäikesele.


Ka selles metsas on siin-seal noortel kuuskedel märgata punakaid ladvakasve. Väike kuusevaablane on end sisse seadnud.

10. juuni Muud tegemised

Mesinik Allu päevaraamat ärgitas tuttavalt mesinikult küsima, et millal mett saab. Eile tuligi kõne, et õige veidi juba on proovimiseks olemas. Mmm, kui hea ja lõhnav ikka kevadine õiemesi on! Võtsin mitu kilo, et oleks lastele ja lastelastele ka värsket suhu pista. Ise võin esimese hooga suure supilusikaga kohe palju korraga ära süüa. See kõik meenutab lapsepõlvekodu, kus ainsaks magusaks sõjajärgsetel aastatel mesi või peedisiirup olidki.

Täna ajan asju. Auto saab tolmust pestud, õlid-filtrid vahetatud ja linnas ülevaatus ka puhta autoga ära tehtud. Kui vihma ei tule, siis kruusateedel sõites on mõne aja pärast kõik samamoodi tolmune.

Erametsakeskusele läkitan tähtkirjaga oma taotluspaberid.

Käin arsti juures ja ostan apteegist puugisüsti portsjoni ära ning saan neljanda sutsaka kätte. Juba maksab süstlatäis vaktsiini meie apteegis 409 krooni. Kolm aastat tagasi sain 170-ga. Hirmud suurendavad nõudlust ja ravimifirmade kasumit.

Nõndaviisi sekeldades kaob aeg ja õhtuks olen rohkem väsinud kui pärast tõsist tööpäeva metsas.

9. juuni Jälle see vaablane

Täna on nii tuuline, et oksad lendavad ja metsatee äärsed puud painduvad looka. Et mitte kukkuda võivate puude taha lõksu jääda, loobun tööst ja tulen varsti metsast tagasi.

Tee ääres kasvavate noorte (10-15 aastaste) kuuskede latvades ja külgokstel märkan punaseid pudenevaid võrseid. Selge pilt – jälle see väike kuusevaablane! Kahjustused on täpselt samas piirkonnas, kus eelmisel suvel. Kookonid elasid maapinnas sooja talve rahulikult üle ja nüüd on tiivuline vaablane oma munad munenud ning röövikud pugivad selle aasta mahlaseid okkaid. Pärast hävitustööd kukuvad allesjäänud rootsud ka maha ja neil kuuskedel jääb üks kasvuaasta jälle vahele. Ega teha pole midagi. Saab ainult mõne madalama oksa peal vaadata, millised need röövikud välja näevad. Ladvad on liiga kõrgel, et mingeid tõrjevahendeid kasutama ulataks. Tänane tormituul liigutas pidevalt puude latvu ja vaevu sain pildistada kahjustust ühel madalamal oksal, mida käega kinni hoidsin.

Vormistan Erametsakeskusele saadetava metsaistutustoetuse (raiesmiku uuendamise) pabereid. Printer läheb kohe „lolliks”, kui annan käsu lisa 6 (nimekirja) välja trükkimiseks. Sama häda on ka eelmistel kordadel olnud. Hea küll, vähemalt tühja blanketi „annab kätte” ja kirjutan käsitsi. Õnneks on see lubatud.

Toetustega seoses tuleb kohe meelde ühe PRIA tülpinud ametniku poolteise aasta tagune ütlemine, et noh, te tahate ju RAHA! Järelikult peab alandlik olema ja selgelt tajutavat ebaviisakust taluma. Püha karistus, ametniku kohus peaks ikka olema nende abistamine, kellele raha määratud on. Või ei ole nii? Erametsakeskuses on siiani veel metsaomaniku sõbralik õhkkond valitsenud.

Olen kaua olnud seda meelt, et saaks ka ilma toetusteta hakkama, aga kui riik metsaomaniku tegemistesse ikka jõuliselt sekkub, siis tuleb selle eest maksta. Seega – kuni on veel võimalusi, kasutan need ära. Kaua taoline poputamine nagunii ei saa kesta.

8. juuni Pühapäev

Muru kõrbeb, sirelid on ära õitsenud. Liiga kiiresti tormab aeg südasuve poole.

Seevastu leiab metsast ja jõeaasadelt aina uusi õitsejaid. Juba eile oli siberi võhumõõk (pildil) esimesed õied avanud. Vanas jõesängis on peagi ka kollane võhumõõk õide minemas. Terve väli, kus põldudele kuusetaimed on kasvama pandud, valendab õitsvatest putkedest. Rohelised ladvakasvud paistavad vaevu nende vahelt välja. Kostab jõgi-ritsiklinnu sirinat. Nagu töötaks keegi õmblusmasinaga: pikk õmblus, paus, uus õmblus…

Ämber on kodust kaasa võetud, toon jõest vett ja kastan looduspildi tammepuud. Avastan, et matkaonni on vallutanud herilased ja sinna neli pesakupukest ehitanud. Julm tegu küll, aga neist tuleb lahti saada. Ehk leiavad uue koha, kuhu oma elamine asutada. Matkaonni läheb mul endal ja sõpradel suvel vaja.

Teen jalutuskäigu vanas metsas. Metssead on ühel lagendikul sambla üles tuhninud. Tugevasti sissetallatud rada läheb jõe suunas. Suur-kirjurähn häälitseb närviliselt. Koduteel peatun, sest kostub rukkiräägu monotoonne laul, sel suvel esimest korda. Järjest harvem kuuleme viimasel ajal neid linde. Kõike on tänapäeval vähem kui enne – rukist, rukkililli, rukkirääke.

7. juuni Murjam

See lugu algas selle aasta vihmasel ja pimedal 13.veebruaril. Kohtusin naabervalla metsaomanikuga, et minna vaatama minu metsades tehtud töid. Kui jõudsime autoga jõe äärde, et asuda ringkäigule, kostus tee äärest lepavirnast haledat näugumist. Läksime vaatama. Virna alt ronis välja üleni märg räsitud olemisega noor kass. Esimene mulje oli, et nii inetu ja nälginud. Vaatasin järele – emane pealekauba. Pakkusin kaasa võetud võileivast tükikese, aga toit teda ei huvitanud. Tahtis hoopis, et teda märgataks, silitataks ja maha ei jäetaks. Meil polnud pikalt aega ja asusime ringkäigule, et vaadata kuusekultuure ja noorendikke. Kassike ei jäänud meist sammugi maha. Hüppas üle vett täis kraavide ja kui vahemaa meie vahel pikemaks venis, siis tõstis haledat kisa. Ise mõtlesin, et kaua ta ikka sedaviisi jõuab. Kui olime 3-4 km maha käinud ja ringiga üle jõe tagasi tulime, püsis loom meil endiselt kannul. Aga kui jõudsime mahalangenud puudega VEPi (vääriselupaiga) metsatukka, oli kass kadunud. Õhtu eel lõpetasime oma ringkäigu ja sõitsime koju. Eks mul tiksus peas mõte metsa jäänud kassist veel mitu päeva, aga sisemas lootsin, et küllap võttis rebane ta endale.

Kõigil järgnevatel päevadel olin seal ja lõikasin põllukraavidelt võsa. Kass oli ununenud. Viis päeva hiljem, kui taas autoga sillani sõitsin, et lindudele söögimajja toitu lisaks tuua, kostis kohe pärast mootori seiskumist tuttav häälitsus. Kass ootas mind lindude maja katusealuses. Jooksis suure kisaga üle silla mulle vastu. Vahepeal oli olnud mitu külma ööd ja kiisu polnud enam märg. Karv läikis. Vaevalt sain autoukse paotada, kui juba oligi ta autos sees. Panin linnutoidu ära ja ega ei jäänudki muud üle kui koju sõita. No kuhu ma pidin sellise loomakese jätma! Paistis, et autosõit oli talle tuttav ja meeltmööda. Otsekohe ronis ta istme seljatoele, siis mulle õlale ja hakkas valjult nurru lööma. Ise samal ajal oma põsega minu põske silitades. Ära jäta mind maha…

Mul oli juba kodus lemmikloom – emane siiam. Raske südamega tõin leidlapse metsast kaasa. Kui kiisu krõbuskeid nägi, asus ahnelt neid pugistama – ju oli tuttav toit. Seejärel vett peale ja kohe liivakasti asjale. Oli selge, et polnud tegu metsiku hulkuva loomaga, vaid kodustes tingimustes kasvanud ja liivakastiga harjunud noore kassiga. Ilmselt oli ta ülearune ja viidi metsa surema. Võimalik, et üritati jões uputada.

Igaks juhuks käisime loomatohtri juures, kes vaatas kiisu üle. Arvas olevat 5 kuud vana, värvuseks kilpkonn. Kolmevärviline. Täiesti terve loom. Sai kõrva rohtu pandud, ussirohtu suhu ja marutaudi vaktsiini süst naha alla. Nimeks panin talle Trips.

Esimestel päevadel näitas siiam oma ülemvõimu ja sõna otseses mõttes kisendas uustulnuka peale. Aga kallale ei läinud.

Kui mu pojanaine teda esimest korda nägi, siis ütles, et nii armas murjam. Nüüd siis ongi kassil kaks nime – Murjam-Trips. Mina olen Murjamile väga tähtis sõber. Vahel pikutame koos teleka eest, vahel käime koos vareseid vaatamas. Esimest püütud hiirt käis Murjam uhkusega mulle näitamas.

Maikuus oli selge, et emase looma loomulikud tungid löövad välja. Loomatohtri juures sai operatsiooni aeg kinni pandud. Nüüdseks on Trips steriliseeritud ja väga elurõõmus ning vallatust täis tegelane. Siiam Krissu on tema möllamistest vahel tüdinenud ja äigab käpaga. Kohe saab kahekordselt vastu. Nendes kähmlustes ja tagaajamistes on veel palju mängulusti. Näis, kui kauaks.

Murjami lugu pole mul metsaomanikuna ainus. Mõned aastad tagasi oli jõe äärde jäetud 2 väikest kassipoega. Nendele leidsin külas uue kodu. Veel varasemast ajast on lugu hüljatud pulstunud karvaga koeranässist. Tema ei pidanud vastu ja suri.

Mis inimestega on küll tegu, kes koduloomi metsa surema viivad!

6. juuni Linnulapsed

Kodu nõuab oma osa päevast ja pärast lõunat saan metsa, jõe äärde.

Ajan laiali vanale taluõuele kerkinud mutimullahunnikud ja korjan tuulega mahakukkunud oksad lõkkeplatsile. Niidan sisse mõned jalgrajad oma lemmikpaikades. Neid pidi käies saab hea ülevaate, millised taimed kunagisel karjamaal õitsemist alustavad. See aeg on veel ees ja alles juuli algul niidan pika heina maha. Siis tuleb see ka riisuda ja saadudesse tassida. Selliselt tegutsedes on 6-7 aasta jooksul tekkinud üsna liigirikas taimekooslus. Seal jõekäärus on kaldal vanu tammesid, saari, kaski ja haabu. Kohati olen alles jätnud ilusamaid toomingaid. Halli lepa olen aastatega aegjärksega välja raiunud. Keset rohumaad on kaunid noorte kuuskede grupid. Metsamajandamiskava järgi oli seal omaette eraldis veekaitsemetsas. Praegu on nagu pisike, ilusate vaadetega puisheinamaa. Näis, kuidas metsakorraldaja uues kavas seda kirjeldab. Minu silmis on see osa pärandkultuuriobjektist, talumaastiku üks osa. Pealegi on see koht, kus paar aastat tagasi sügisel elus esimest korda lähedalt ilvest vabas looduses nägin. Metsakiisu varitses kitsetallesid, aga kitsemamma märkas õigel ajal, tegi valju röögatuse ja jooksuga otse jõkke. Ilves ei jõudnud ja vette järele ka ei hüpanud. Seal kaldal ta siis pettunult lõõtsutas, kuni märkas, et meie (olime poja ja tema elukaaslasega) kohe kõrval kuuse all teda vaatame. Pööras ringi ja kadus vaikselt oma teed.

Linavästriku pojad kivimüüri augus on juba nii suured, et päeva-paari pärast lähevad lendu. Üks oli risti avause ees ja andis suure linnu mõõdu välja. Ainult sulestik on veel ühtlaselt hall. Linnupesa tõttu on taluõues mul müüri ääred ikka niitmata.

Ootamatult algab põõsastes piiksumine ja sagimine. Vana jalaka tüvel on korraga kaks või kolm halli linnukest. Kõrval toomingal samuti. Puukoristaja pojad on väljas! Jälgin veidi, kuidas üks lind teisele rohelise tõugu noka vahele pistab. Küllap vanalind toidab poega. Kuni kaamera toon, on vaid kaks sagivat linnukest alles. Pildile jääb seekord üksainus.

Üle mitme päeva näen konnakotkast põllu kohal tiirutamas. Kotkaisandal on vaja pere eest hoolitseda ja toitu hankida. Mamma istub juba mai algusest pesal ja 40 päevaga peaks pojuke munast kooruma. Läheb veel vähemalt kuu, kui teada saan, kas pesitsemine oli edukas. Tuleb poegade rõngastamise aeg. Kuna naabriteks on nii rongad kui nugis, peavad linnud saama rahulikult pesas kohal olla või lähima puu otsas valvata. Inimesel pole sinna asja. Olen sellest reeglist ise väga rangelt kinni pidanud ja eelmistel aastatel on kotkapaaril hästi läinud.

5. juuni Mõnuleja

Ilm on päeval palav. Nii tööriista kui oma südame tervise huvides kolin niitmisjärjega jõe äärde, metsakoju, kus põlispuud annavad varju. Kohati tuleb teist ringi alustada, sest kunagises taluaias, mis 9 aastat tagasi haavavõsast puhastatud sai, ei väsi see puuliik paljunemast. On ikka tohutu elujõuga puu! Tänavused võrsed on paari nädalaga kohati 20 cm pikkusteks sirgunud. Vaatamata pidevale niitmisele on järgmiseks korraks jälle uued kasvanud.

Enne kojutulekut teen tavapärase ringi metsatukkades ja jõeaasal. Vaatan üle kõik kohad, kus tean linnupesi või õõnsusi olevat. Eks on suur igatsus veelkord kohata händkaku poegi. Jõuan ringiga kuivanud haabade juurde, kus mitme korruse jagu õõnsusi. Loodan vaikselt jälgides tabada hetki, kui rähnipere elanikud toimetusi tegemas. Siis aga vaatab ühest august välja üks ninaots. Võtan binokli – nugis. Päike paistab veel puutüvele ja loomake mõnuleb kinnisilmi soojade kiirte paistes. Otsin kuuse all parema koha, et sääsed ligi ei tikuks ja klõpsin mõned võtted. Vahepeal vaatan binokliga, kas ta mind ka jälgib. Vaid hetkeks peatuvad silmad minu peal, siis sirutab ninaotsa uuesti päikese poole. Nii mõnus on ju olla, kui kõht linnumune või –poegi täis, kindel varjualune kaitsmas ja ülalt alla avar vaade olemas.

4. juuni Viudel rikkalik toidulaud

Niidan sünnitalu õuealasid. Seda rohkem maastikuhoolduse pärast ja et endal oleks parem vaadata.

Üleeile niitsid ühistu põllumehed minu sünnikodu väljadelt heina maha ja täna kaarutati see vaaludesse, sealt hekseldati koormatesse. Rohi läks suurfarmile siloks. Aeg-ajalt teen pausi, et võtta binokkel ja jälgida linde, kes rikkaliku söömaaja peale kohale saabuvad. Kõigepealt muidugi valge-toonekured, keda loen kokku 16. Traktori lähenedes ei vaevu nad isegi mitte lendu tõusma, vaid jooksevad mõne sammu eemale, et masin mööda pääseks. Ümbruskonna hiireviud on kõik kohal, kokku 6 lindu. Mõned rongad ja hallvaresed samuti. Varasuvine heinaniitmine on seotud loendamatute pisielukate ja linnupoegade hukkumisega. Rohuvaaludes on liha, mida toonekured ja röövlinnud enda ja oma poegade kõhutäiteks saavad. Lõokesed on kõik kadunud, kiivitajad samuti. Rebane hiilib metsaserval ja küllap jätkub üht-teist ka temale. Paraku on looduses nii, et ühe surm tähendab teisele ellujäämist.

Hiireviude jälgimine on põnev. Nende tiivamustrid on varieeruvad. Tänagi oli üks lindudest heledam, vastu päikest vaadates beežikates toonides. Vaikselt lootsin, et ehk tulevad kaugemalt kohale ka mõned konnakotkad. Täna mitte. Minu metsas, põllunurgast 100 m kaugusel, on vana kase otsas üks hiireviu pesa. Eelmisel aastal pesitseti seal esimest korda. Praegugi peaks pesas juba poeg või kaks olema. On vahva jälgida, kuidas viu rappelennul põllu kohal õhus paigal seisab. Vehib tiibadega nagu tuuletallaja. Siis sööstetakse alla maapinnale ja toidupalake on käes. Kui neid korraga mitmeid on õhus, siis kostavad ka pikad viiu-hõiked.

Minu sünnikodu laudamüüris pesitseb kivitäksi pere. Samas kõrval on ka linavästrikud. Linavästrik on kohe putukaid püüdmas, kui olen lapikese rohtu madalaks niitnud. Istun vahepeal puhkama ja siis tuleb kivitäks. Rahumeelne linavästrik kihutatakse tugevama poolt eemale. Kivitäks asub tähtsal moel niidetud ala revideerima. Kui aga püsti tõusen ja tööle asun, kaob täks müürile ja linavästrik on taas mul kannul. Just nagu inimeste seaski, et nõrgemad tõrjutakse kõrvale. Aga see on juba mõne teise päeva ja teist teemat puudutav jutt.

3. juuni Käpalised

Pool päeva kulub FIE dokumentidele. Arved, maksekorraldused ja muu igakuine töö. Paar tundi kõplan kartulivagusid. Siis pääsen metsa.

Käin vaatamas, kas mõned minu metsas kasvavad käpalised on õitsema hakanud. Laialehine neiuvaip alles kosub ja lehed hakkavad varre ümbert lahti keerduma. Suure käopõlle õisik on pikalt lehtede vahel üles sirutunud, aga õied pole avanenud. Kahelehine käokeel ehk ööviiul ei anna endast veel märki. Seevastu minu arvates üpris tagasihoidlik käpaliste seas – pruunikas pesajuur – on vahvasti püsti (pildil). Õitseb! Selle lehtedeta omapärase taime avastasin kord seenel käies. Tema püstine vars püsib kuni järgmise suveni, vaid helepruunid õied asenduvad kupardega. Seemnetest kasvavad taimed hakkavad õitsema alles 7-9 aasta pärast.

2. juuni Töine päev

Ilm pole enam nii lämbe kui kahel eelmisel päeval. Õhtul päevasündmusi kirja pannes tunnen, et sai töötatud üsna füüsiliste võimete piiril. Umbes neli tundi niitsin sünnikodu õuemaal rohtu ja õhtul vedasime taas kuivi küttepuid. Kulus veel viis tundi, aga kõik halud said kuuri laotud. Tuppa sain alles siis, kui ööbik oma igaöist laulu toomingapõõsas alustas.

Kui ma oma lugudes räägin mitmest kodukohast, siis nii ongi. Üks on sünnikodu, kus on suurem osa mulle kuuluvast metsa- ja põllumaast. Saadud päranduseks oma isalt. Hoonetest on alles vaid suure karjalauda kivimüürid. Teine kodu on emalt - kolhooside ajal ehitatud maja koos õuekrundiga, kus kasvasid üles mu lapsed ja kus elan siiani. Kolmas kodu on viimaste aastate kõige armsam paik, mu metsakodu, hingekodu, kus mets ja aasad kahel pool väikest jõge. Sellest kirjutan ma oma päevikus kindlasti kõige rohkem, sest seal elavad kõik mu tähtsad sõbrad – linnud, loomad. Seal, teistest elamistest kaugel, on rahu ja vaikust, on üksiolemist ja järelemõtlemise aega. On ka palju tööd ja unistusi. Seal on salapärased ja ürgselt läbipääsmatud metsatukad, seal on vana taluase, mis kantud pärandkultuuriobjektide nimistusse. On põlispuid ja on minu poolt istutatud noort metsa vanadel põllusiiludel. Kõik need kolm kodukohta asuvad kolmnurgas, mille kõige pikem külg on 8 km.

Pildil on metsakodu õue üks põlispuu – vana tamm.

1. juuni Kuused kasvavad, aga vihma oleks vaja

Pühapäeval ei tohi tööd teha, aga metsaretke võtan küll ette. Pihlapuud on õites. Jalakas puistab seemneid. Aasal õitseb aas-kurereha, metsa all laanelill. Linavästrikul on pojad pesas. Olen tunnistajaks, kui mõlemad vanalinnud saabuvad, nokad tiivulisi sitikaid täis. Mind nähes ei usalda nad pesa asukohta reeta ja kõnnivad piki paemüüri edasi-tagasi. Igaks juhuks pööran selja ja kohe ongi linnud müüri prakku kadunud. Lapsed saavad oma suutäied kätte. Seda pesa, mille mõned päevad tagasi jalaka keerdude vahelt leidsin ja kuhu vahepeal üks muna oli munetud, on käidud rüüstamas. Pahategijaks võis olla nugis või rähn. Hallikas-sinised munakoore tükid on pesa juures maas. Jääb oodata, kas linnuke jätkab pesitsemist või leiab uue kindlama pesapaiga.

Käin vaatamas, kuidas aprilli lõpus talguliste abiga istutatud kuusetaimed kasvavad. On tohutult kuiv, aga rohi annab kuusetaimedele veidi varju. Kuivamise märke pole, pungad on paisunud ja kui vihma tuleks, saaksid taimed kasvuhoo sisse. Kõrval on eelmisel kevadel istutatud kuusekultuur. Kitsehammustuste ennetamiseks said nende noorte puukeste ladvad sügisel võõbatud repellendiga Cervacol. Pildilt on näha, kuidas uued võrsed end läbi kivistunud helesinise pasta vapralt läbi suruvad. Elujõud on võimas.