31. august Õunad metsas.

Kui ma kevadel kirjutasin, et metsas õitseb palju õunapuid ja peaksin sügisel neid vaatama minema, siis mõne juurde olen tööjärjega juba jõudnud ja ubinadki ära proovinud. Kõik on enam-vähem söödavad, mõni mahlasem ja magusam, mõni roheline ja paksu koorega. Märkasin, et peale minu tunnevad teisedki nende vastu huvi. Rohi on puude alt tallatud ja mahakukkunud õunu pole näha. Küllap käivad metssead või kährikud. Aga suuri oksi on kõrgemalt võimelised murdma vaid põdrad. Ju nemadki maiustavad vahelduseks õuntega.

August on läbi ja suvigi möödas. Asjalikum ja töömeeleolus september on ka hea kuu. Kuusekultuurides on veel palju tööd ja koduaed sunnib pingutama. Seenemetsad meelitavad ja rändlindude parved pakuvad huvitavaid vaatlusi. Konnakotka poeg lustib alles väljade kohal ja teeb vigurlende, iseäranis siis, kui mõni väiksema röövlinnu nooruk liiga lähedale on julgenud tulla. Olin sellise vaatemängu tunnistajaks. Mulle tundus, et neis kohtumistes puudus vaen või võimu näitamise vajadus, pigem nautisid mõlemad päikselist ilma ja äsja omandatud lennutrikke.

29. august Kõlbmatu tegevus.

Vaat sellega ma viimastel päevadel just tegelengi! Hooldan kuusekultuure, aga see pole Maaelu Arengukava EL metsanduslike toetuste meetme 1.5.1 järgi abikõlbulik tegevus. Sellepärast, et ma ISE teen tööd OMA METSAS. Kui palkaksin naabrimehe, kes esitaks mulle tehtud tööde kohta arve ja ma selle tasumist pangakonto väljavõttega tõestaksin – vaat siis oleksin õige metsaomanik ja kui hästi läheb, võiksin isegi abikõlbulikuks tunnistatud saada. Ise saaksin samal ajal käed taskus tal sabas jalutada ja töid juhatada, parem veel, kui lihtsalt kodus diivanil pikutaksin. Siis oleksin see, kes toetamist vajab. Neile, kes ise tööd teevad, pole ju abi vaja, sest jõuavad küll ja saavad hakkama. Nii kange olen kah, et ei hakka mingeid võlts-skeeme kasutama, st. fiktiivseid töölepinguid sõlmima. Mis aga ei tähenda, et ma sel teemal sõna ei võtaks, kuni toetuste tingimuste väljatöötajateni ühel päeval olukorra absurdsus kohale jõuab.

Teine samalaadne järelemõtlematus, mis kultuuride hooldamist puudutab, on siseriiklike metsanduslike toetuste tingimustes, mida korraldab Sihtasutus Erametsakeskus. On olemas võimalus taotleda toetust raiesmiku uuendamiseks, st. nii metsaistutuseks kui ka kultuuride hooldamiseks, aga see toetusliik on tehtud tööde põhine ja tähtaeg on 15.juuni. Selleks ajaks on küll taimed istutatud, aga kultuuride hooldus algab ju hiljem. Seega on muudetud võimatuks samade raiesmike hooldamisele jooksval aastal toetust taotleda.

Tegelikult olen praegu õigel ajal hooldustöid tegemas. Lepavõsa ja liigne rohi langevad terava ketta all ja kikkis kuusetaimed saavad sügisvihmade käes veel vabalt kosuda. Varsti saabub aeg ka repellendi kasutamiseks – kuuselatvade ulukitõrjevahendiga katmiseks. Hooldatud kultuuride puhul läheb see töö poole kiiremini kui võsa või rohu seest taimi otsides.

27. august Kaameraga metsas.

Tööd täna ei teinud, tegime hoopis Osooni. Vihm ja vähene valgus ei soosinud filmimist, aga miskit loodetavasti sai saate jaoks üles võetud. Metsas, eriti vääriselupaikades, leidub igal ajal midagi erilist, millest rääkida ja mida märgata. Tasub vaid silmad lahti ja süda avali seda otsida.

Pärast tegin ühe seeneretke. Metsast leiab kõike: pilvikuid, kukeseeni, puravikke, riisikaid. Nii noori kui lootusetult lössi vajunud vanakesi. Juustesse ja krae vahele krabistavaid põdrakärbseid ka. Suhu pistmiseks ülevalminud mustikaid, punaseid pohli ja magusaid sinikaid.

Vihm ja ebasoodsad tuuled on mere äärest peletanud linnud sisemaale ilmaolude paranemist ootama, et seejärel rändele asuda. Põldudele kogunenud vesi moodustab siin-seal suuremaid veelompe ja seal nägin hulganisti kiivitajaid, piilparte ja kurvitsalisi. Kahjuks polnud võimalust pikemalt neid vaadelda, et täpsemalt liike oleks suutnud määrata. Üritan homme uuesti neid kohti üle vaatama minna. Ka kotkad ja hiireviud on veel alles ja passivad vihmaga enamasti kusagil puuoksal.

26. august Maatäht.

Olen juba mitu korda käinud metsaserval uurimas, kas maatähed end ükskord ka näitama hakkavad. Ja täna oli üks maa seest välja tulnud! Peaks olema kausjas maatäht. Mittesöödav, kirjanduse järgi haruldane liik. Avastasin nende kasvukoha mitu aastat tagasi ja kui on soodsad vihmased hilissuved, siis ilmuvad taas samasse kohta lilleõit meenutavad valkjad seened.

Täna käis pärandkultuuri konsulent minu tehtud töid üle vaatamas ja nõu andmas. Kangesti hea meel on, et sain uusi ideid keldri katuse kattematerjali valimiseks. Põhimõttel – mida lihtsam ja ajastule kohasema külaarhitektuuri lähedane, seda õigem.

Veidike jõudsin kuusekultuuri hooldustöid teha. Eilse jutu jätkuks mõtlesin, et küllap kuused püüavad ühe aastaga kahe aasta jao korraga ära teha, kui vastu sügist uusi kasve kasvatavad. Pealegi on meil rasked ajad ees ootamas ja saetööstustel puidunappus paistmas. Nii saamegi senise 80 aasta asemel raieküpse kuusiku juba 40-selt:).

25. august Kuuskedel uus kevad käes.

Märkasin juba eelmisel nädalal, et mõnede noorte kuuskede pungad, mis peaksid alles tuleval kevadel avanema, on lahti läinud ja helerohelised võrsed sirutuvad ülespoole. Varem pole sügiseti teist kasvutsüklit tähele pannud. Selle suve teine pool on metsataimedele soodus olnud ja nüüd on nad vist otsustanud tasa teha selle mahajäämise, mis kuiva kevade tõttu tekkis. Mäletan, et käisin suve alguses kevadel istutatud kuusetaimi vaatamas ning olin murelik, sest ilm oli kuum ja maa kuiv. Tundus, et kõik justkui ootavad paremaid aegu. Alles jaanipäeva paiku läks õige kasvamine lahti. Nendega on praegu kõik hästi. Uusi võrseid kasvatavad hoopis aasta varem mulda pandud puukesed. Eriti need, kuhu langes lõuna pool kasvavate suuremate puude vari ja kus selle aasta juurdekasv niigi vägev oli.

Hooldasin täna kuusekultuure. See töö nõuab kannatlikkust ja pidevat tähelepanu ning väsitab tublisti. Ühtki taime ma seekord õnneks ei vigastanud. Kõige suurem vaenlane on kastik, mis märjana muutub raskeks ja lamandub, mattes väiksemad kuusekesed enda alla. Eelmisel sügisel tehtud hooldustööst on tublisti kasu ja lepavõsa on juba palju vähem. Küll aga tuleb vanadest põllukraavidest pajuvõsa igal aastal uuesti niita. Tema sunnik ei väsi inimesega võitlemast ja jääb kindlasti peale. Ja hea kah, sest kust põdrad ja kopradki peaksid toitu saama, kui pajuvõsa enam poleks. Minu mure on mõned aastad kuuskede eest hoolt kanda ja kui ladvad juba rohust ja muust võsast kõrgemad on, küll siis tulevad ise toime.

24. august Kokkutulekud.

Juhtus nii, et ühel nädalavahetusel oli mul kaks kokkutulekut korraga. Aga kes liigub, see jõuab igale poole. Esiteks käisin Raplamaal parimate metsaomanike ja metsaühistute esindajate kokkutulekul. Kohal oli umbes 80 metsainimest. Sai kuulata ilukõnesid ja kasulikku nõuannet metsanduslike toetuste taotlejatele. Selles viimases midagi head väikeomaniku jaoks ei olnud, pigem vaid tuju rikkuvaid märke. Sellest kirjutan tulevikus, kui ühel päeval oma metsa hooldustöid jätkama pääsen. Huvitav oli ringkäik 2007.a. Eesti parima metsaomaniku metsas ja seal tehtud tööde nägemine. Piltidele jäid erametsaomanikke ühendava organisatsiooni, Erametsaliidu juhatuse liikmed ning tegevjuht.


Ma ei oodanud ära metsarahva õhtust programmi ja kiirustasin tagasi kodumaile, kus kogunesid minu head sõbrad – looduspiltnikud. See rahvas on juba kolm viimast aastat olnud minu metsaga seotud. Nimelt istutame koos igal kevadel kuusetaimi. Minule pakub heameelt kohtuda loodusest lugu pidavate inimestega ja neile omakorda võimalus teha midagi kasulikku. Neist aastatest alates on minu metsa noored kuused omamoodi meie kõigi ühisomand. See tõukab mindki tagant taimi paremini hooldama ja metsloomade kahjustuste eest kaitsma, sest kõigil oleks järgmisel kevadel talgutele tulles kurb näha asjata tehtud tööd. Suve lõpu kokkutulek aga on tavaliselt mõeldud puhkamiseks. Seekord hakkas õhtul lausvihma kallama ja sundis katusealusest varju otsima. Aga looduspiltnik on igasuguse ilmaga harjunud. Oli laulu, pillimängu ja mõnusat juttu. Kohale oli tuldud nii autode, rongi, kui ka jalgratastega. Mulle teeb rõõmu, et järjest tuleb juurde noori loodussõpru, kes on samas ka osavad loodusfotograafid. Kas kõik neist suudavad tulevikus oma mõtlemises ja maailma nägemises jõuda samale tasandile, kus asub Fred Jüssi, pole teada. Eeskuju on olemas.

21. august Seene-Mikud.

Täna on suur kiusatus näidata neid imekauneid noori seenepoisse, kes minu äraolekul oma ninad maa seest välja on pistnud. Mõne päeva pärast on nad juba suured laiade kübaratega mehikesed ja kaotavad noorusvärskuse. Punapuravik kasvab taluõue servas, soomustindikud niidetud kraavikaldal ja punased kärbseseened jõeaasal kuusetuka ääres. Iludused!




Ehitustööd keldri juures jõudsid selleks korraks lõpule, sorteerisime ja virnastasime veel kõlbulikku lauamaterjali. Ka lühikestest juppidest saab midagi meisterdada, näiteks linnupuure. Ülejäägid vedasime lõkkeplatsile põletamiseks. Põllumehed lõpetasid odralõikuse ja kolisid oma tehnika ära. Keeruline lõikusaeg on tänavu. Palju vihma ja ootamist, mil mõneks tunniks tuul ja päike vilja lõikamiseks ära kuivatavad. Konnakotkastel on nüüd vaba voli kõrrepõllul saaki jahtida.

20. august Idapiiril.

Märkamisaja öölaulupeo väsimus alles silmis, aga seletamatu rõõm endiselt südames, asusime sõpradega hommikul teele itta, Eestimaa veerele. Seal Ida-Virumaa metsade ja Narva jõe vahel elab ja teeb tööd üks tubli noor vene rahvusest metsaomanik, kellega sai juttu vestetud ja ümbruses ringi vaadatud. Gorodinkast üle Narva jõe paistab Venemaa ja jõgi on ka Euroopa Liidu idapiiriks.

Kesk-Eestist tulijale on paljud asjad sealkandis teisiti kui kodus harjunud ollakse. Metsadki on erilised. Käisime nii Puhatu looduskaitseala lammimetsi vaatamas kui ka Vasknarvas ja Peipsi kallastel. Õhus on teistmoodi lõhnu kui sisemaal või läänerannikul mere ääres. Kas see lõhn on tingitud kaevandusalade ja põlevkivil töötava elektrijaama lähedusest või toodavad sealsed soised metsad teistsuguseid laguaineid kui kodukandis harjunud oleme, ei tea. Olime Eesti pinnal ja samas nagu ei olnud ka. Omamoodi võluv oli sealne suvine vaikus, kus suurt tööd ei tehta ja puhatakse looduses. Jõe ääres oli rohkesti kalamehi ja sinna oli tuldud koos peredega.

Tänane reis idapiirile oli just õige taasiseseisvuspäeva tähistamiseks. Nägime Eestimaa äärealasid, palju puutumatut loodust, aga ka rohkesti mahajäetud ehitisi ja puhkealasid kaunil Peipsi rannikul. Emumäe tornist sai 187 m kõrguselt pilk üle Virumaa heidetud. Aitäh rännukaaslastele ja sõidutajatele.

19. august Rõõmupäev!

Eesti mees on olümpiavõitja! Mulle helistas üle 80 aastane külamemm ja soovis õnne, endal rõõmupisarad silmis ja nutt kurgus. Täna on eestlaste pidupäev. Ja Tallinnas on öölaulupidu.

Ilus päev oli ka metsas. Enne, kui kiirustasin koju televiisori ette kettaheite finaali ülekannet vaatama, jõudsin mitu teed ja sihti puhtaks niita. Töömees kopsis keldri katust ja seegi saab nädala lõpuks aluskatte peale. Põllumehed tulid kombainidega ja hakkasid otra lõikama. Konnakotkad olid kohal ja sõid end õhtuks vist kurguni rammusaid hiiri täis.

Kuigi täna pildistatud seenepoisid pole just pidupäeva kohased tegelased, on nad ikkagi kordumatud. Mõne päeva pärast pole nad enam sellised kui täna. Et tegu on metsikult kasvavate šampinjonidega, siis tahan neid ka lugejatele näidata. Ka mulle oli üllatuseks, et leidsin nad sihi kõrvalt kraavilohust puude alt. Küllap oli oma osa nende seente kasvamahakkamisel hobustel, kellega tehti suurem osa talutöödest. Tean samas ka teist metsšampinjoni kohta, aga seal on nad tavaliselt hilisemad ilmujad. Augustis pole neid varem näha olnud. Maitsvad söögiseened. Lisaks muudele tunnustele, mis eristavad neid valgest kärbseseenest, levitavad nad aniisilõhna.

18. august Üsna üksluine töö.

Olen kaks viimast päeva vanal taluplatsil trimmerdanud. Töö pole raske, aga aeganõudev ja üksluine. Vist läheb viies või kuues ring sel suvel ja ikka samad nurgad, samad põõsad, samad kivid. Prillid peagi sodi täis, riided rohupudi täis ja bensiini kulub kanister kanistri järel. Tahaksin loota, et rohi enam ei kasva nii hoogsalt kui siiani. Eile oli haruldaselt soe ilm, aga mulle selline pilvise ja niiske ilma soojus meeldis. Tänased hoovihmad tõid jaheduse. Pidin vahepeal puu all vihmavarjus ootama, aga pärast sain veel mitu tundi tööd teha. Tegin teeradasid rohust puhtaks.

Ootan nädalavahetuseks külalisi, loodusfotograafe. Telkimisplats on niidetud, lõkkepuud olemas, matkaonn ootamas.

16. august Kotkapoeg.

Märja laupäeva hommikupoolik tegi tuju rõõmsaks, sest meie poisid paarisaerulisel tulid olümpiamängudel hõbemedalile. Sellised võidud on väikerahvale väga tähtsad.

Täis indu, suundusin metsa tööle. Peab iga tundi kasutama, et töödega järje peal olla.

Ilm oli mõnusalt soe, niiske ja pilves. Olin vaevalt oma maa piiri ületanud, kui märkasin teel veelombis konnakotka poega. Täpselt sama lugu, mis nädalaid tagasi noorte kanakullidega veidi teises kohas oli. Paistab, et veeloigud pakuvad lindudele huvi. Täna jäi konnakotka ja minu vahemaa liiga kaugeks, et korralikku pilti saada. Kui ta lõpuks lendu tõusis, võttis kursi minust veelgi eemale. Sulestikust on näha, et nii tiibadel kui sabal on rohkesti valgeid täppe. See on noorlinnu tunnus. Õhtul tagasi koju sõites istus kotkapoeg üsna samas kohas suure männi oksal. Peatusin ja sain kotkast tükk aega binokliga vaadata. Mulle meeldib, et need linnud on rahuliku närvikavaga ja kui otsest ohtu pole, ei tõtta nad ära lendama. Katsu sa hiireviud sedaviisi vaatama jääda – kohe läinud. Kanakullid on veelgi arglikumad ja ka selle tõttu, et nad liiguvad madalamal puutüvede vahel, pole neid kuigi lihtne märgata. Kotkas aga lendab kõrgel, toitu käib maapinnal hankimas ja ilmaasjata oma energiat ei kuluta. Seepärast on neid sagedamini võimalik näha kui salapäraseid röövleid - kanakulle.

Hooldasin kuusekultuuri. See tähendab, et niitsin esialgu kraavikaldalt võsa, takjaid ja putki ning seejärel asusin taimede ümbert kõrget rohtu ja hõredat võsa lõikama. Täna tegin algust 2007.a. kultuuri hooldusega. Tegelikult läksin vaatama, kas taimed rohust välja paistavad ja kui juba kord kohal olin, siis alustasin otsast hooldustöid.

15. august Punased marjad.

Võsatööde järg jõudis kraavini ja rootsi kuuskede kõrval on lodjapuu marju täis. Aeg läheb kiirelt. Alles see oli, kui tegin õitest pilti ja nüüd juba marjad punased. Mulle meeldib talvel külmaga neid marju suhu pista. Tuhkagi nad mürgised on, nagu olen kuulnud. Sisaldavad palju C-vitamiini ja muud kasulikku. Eriti ilus on, kui okstele sadanud lume seest paistavad punased marjakobarad.

Mesilased töötavad hoolega. Kraavi ääres on veel palju õitsvaid taimi ja kui lähemalt uurisin, siis nägin, et mesilasi on erisuguseid, kes kõik seal õitel käivad. Mõned on heledate kõhualustega ja väikest kasvu, teised kollakamad ja turjalt „karvasemad” ja tunduvad kogukamad. Neid päris õigeid ma justkui ei juhtunudki nägema. Mina küll ei tea, millised need õiged on, kes minu juurde saare sisse elama asusid.

Keldri katuse kattelauad on poolest saadik peal. Viiluotsal aknaavad tehtud ja kiht laudu löödud. Kui vihmapäevi vahele ei tule, siis saab järgmisel nädalal üks etapp töödest valmis. Töömeest ootavad vahepeal muud tegemised ja pole teada, millal ta uuesti minu tööde kallale saab asuda.

14. august Siug.

Juba imestasingi, et suve teises pooles pole tavapärastes kohtades enam rästikuid näinud. Kevade poole oli neid vaata et iga päev kindlas kohas teed ületamas või niisama vedelemas. Sirged nagu pulgad keset teed ja tegu, et eristada, milline puuoks, kes uss. Tuleb pattu tunnistada, et paar suve tagasi ajasin tahtmatult ühe sellise „pulga” rataste alla ja ta sai hukka.

Päev läbi oli tugev tuul ja kui koju sõitsin, tundus, et oksaraag on teele kukkunud. Igaks juhuks pidurdasin – ei olnud oks, hoopis pruun siksakiline madu oli. Teooria järgi emane rästik. Isased pidavat kas mustad või hallid olema, emased pruunid. Ootasin, kuni ta suvatses liikuma hakata ja teeserva rohu sisse roomas. See on üks eriline koht, kus neid sageli näen. Ühel pool mahajäetud ja võssakasvanud maa, mis vene ajal poolvägisi metsast maaparanduse käigus põlluks muudeti ja nüüd püüab loodus seal endist olukorda taastada. Head põldu ei saanud sellest kunagi. Teisel pool lageraielank, kus võsa ja risu peal. Kõikjal on paks niitmata kuluhein, kus suvel rukkiräägud laulavad. Sügisel ilmuvad pajupõõsaste vahele põdrad. Seal siis rästikud üle tee voorivadki.

Tegin ilusa ilmaga hulga kasulikku tööd ära. Tänu tugevale tuulele polnud kiusajaid parmusid ega kärbseid. Niitsin lepavõsa. See on pehme ja lõikur võtab seda kui tavalist putke. Tahan proovida, kas augustikuine võsalõikus mõjub tõhusamalt kui sügisene. Tegelikult oleks vaja vana kuud, milleni läheb veel veidi aega. Talvel said vanad lepad vahelt maha võetud, et kaskedel, kuuskedel ja vahtratel oleks rohkem ruumi. Kuna mets jääb taluõue sissesõidutee kõrvale, tahtsin leppadest päriselt lahti saada. Valdavaks jäävad kuused, aga mõned põlispuud – kased, haavad, pärnad - lisavad metsale väärikust.

13. august Sajab.

Väljas on nukker ilm, muudkui sajab. Minu väike jõeke on ääreni vett täis ja koolmekohad pikalt üle ujutatud. Linnud ja loomad on peitu pugenud ja ootavad vihma lõppemist. Et vähekegi nukrasse päeva meeleolu tuua, käisin metsas. Leidsin, et männiriisikate pisikesed nupud on end hulgakaupa maa seest välja upitamas. Uus nuhtlus – põdrakärbsed – on välja ilmunud ja ei hooli vihmasest ilmast. Pildile jäi vana kase küljes kasvav habesamblik. Minu meelest lisab see metsale eriti ürgset ja puutumatut hõngu.

Eile oli palav suvepäev ja tegin koduaias tööd. Jõudsin enne õhtust äikest muruplatsidele tiiru peale. Ettevaatus Elioni telefonikaabliga päästis minu arvuti halvimast. Tõmbasin äikesepilve saabudes kõik juhtmed seinast välja. Telefonikaabli ots jäi põrandale ja kui käis suur pauk päris maja läheduses, kuulsin särtsakat otse oma selja taga toas. Soo-oh, mõtlesin, sisse lõi. See plaksakas kostus telefonikaabli otsikust, mis oli modemi küljest targu lahti tõmmatud. Kui kõik oli möödas, kontrollisin, kas arvuti ja ühendused toimivad. Korras.

Pärast seda, kui Eesti Energia meie lähedal kõik õhuliinid kaabliga asendas ja uue alajaama ehitas, pole elektririkkeid ega läbilööke enam olnud. Elion seevastu ei suuda tagada ohutut ühendust. Õhuliinid meie külas on kõik vanadel puitpostidel, kasutuna seisvad traadid on katkenud ja vedelevad maas ning igal aastal lööb äike neisse sisse. Teeäärselt viltuvajunud ja vanu traate täis postilt jõuab õhukaabli kaudu pikselaeng ka minu koju. Nii läkski eelmisel suvel arvuti koos lisadega igaviku teed. Elion vastab, et teavad, teavad…

11. august Mustad, valged, pruunid.

Oli linnupäev. Sadu lõppes alles pärastlõunal ja töötegemisest metsas ei tulnud midagi välja. Kuna kuulsin, et must-toonekure pojad on lähedal talupõllul, siis sõitsin neid vaatama. Nii nad seal kahekesi askeldasidki, nokad rohkem maas kui üleval. Üks valge-toonekure vanalindudest seisis lähedal maaparandussüsteemi kaevukaanel ja jälgis musti sugulasi. Kurepoegadel olid eemalt loetavate numbritega rõngad jalgadel ja pesa, kus neid rõngastati jääb naabervalda, umbes 20 km kaugusele. Maanteest olid nad 100-120 m kaugusel ja autode liikumisele tähelepanu ei pööratud. Kui mitu tundi hiljem sealt uuesti mööda sõitsin, olid kured endiselt samal heinapõllul.

Suurem valgete kogunemine oli mõne kilomeetri kaugusel must-toonekurgedest, lugesin 44 ja eemalt lendas neid veel juurde. Valge-toonekurgede pojad on lennuvõimelised ja peagi alustatakse teekonda lõunasse. Suurtesse parvedesse ühinemine ongi märgiks peatselt algavast rändest. Viljalõikuse aeg on käes ja enne lahkumist söövad linnud võimalikult palju, et pikaks teekonnaks jõudu jätkuks.

Tegin naabermaakonna metsateedel väikese tiiru. Korjasin veidi seeni. Oli kollaseid pilvikuid, tuhmuvat pilvikut, mõni kukeseen ja sambla sees juba rohekaid seaseeni ehk tõmmuriisikat. Paar haavariisikat leidsin ka. Soojade ja vihmaste ilmade jätkudes võib seeni tublisti juurde tulla. Praegu leiab neid varjulistest ja madalamatest metsaalustest, lagedal veel ei ole.

Järsku hakkasin puude vahel kuulma kiledaid hääli – noored kanakullid. Sellised kriiskavad ja nõudlikud hääled on mulle eelmistest nädalatest ammu tuttavad. Hääled tulid kord lähemalt, siis kaugemalt. Istusin autosse, et linnud inimest ei näeks ja nii õnnestuski puude vahel sööstvaid pruune röövlinde ka näha.

Edasi liikudes ja uusi kohti avastades sattusin tee äärde oksale maanduvale suuremale linnule. Jälle pruun. Uurisin läbi autoklaasi esialgu binokliga ja siis üritasin ka pildistada. Hästi huvitava rinnamustriga, pika saba ja kollaste silmadega tegelane oli. Suhteliselt väike pea ja mitte eriti jõuline nokk. Selline ongi herilaseviu. Mõnda aega oli ta ametis oma noka ja sulgede puhastamisega. Pildi saamiseks jäi ta mulle halvasti valgustatud kohta. Enda jaoks ja selle kohtumise mälestuseks tegin mõne klõpsu, teistele näitamiseks ei kõlba.

Igati tore päev oli ja loodus pakkus mitmeid elamusi.

10. august Vihmas ja päikeses.

Käisin täna rabas. Mida aeg sügise poole, seda värvilisemaks rabamaastikud muutuvad. Puhkepäeviti liigub loodusrajal palju inimesi ja on suur vedamine, kui õnnestub mõneks ajaks sinna üksinda jääda. Kui kohale jõudsin, oli laudtee alguses trobikond autosid. Mõtlesin, et jälle ei vea. Suve algusest jäi sealt halb meenutus, kui noor seltskond puhkekohas lärmakat pidu pidas ja kogu sodi lauka servale maha poetas. Valus oleks sellist pilti uuesti näha.

Läänekaarest lähenesid aga tumedad pilved ja otsustasin oodata. Peagi kallas tõelist paduvihma. Riburada hakkas märgade riietega inimesi rabast välja pudenema ja järgemööda tühjenes teeserv autodest. Paarikümne minuti pärast säras taas päike. Astusin vaikselt ja nautisin raba lõhnu ja värve. Sihtkoht oli kaunis rabajärv vesiroosidega. Istusin seal ja mõtlesin, et millist rikkust küll meie maal leidub ja kui palju silmailu loodus pakub. Ja et leidub palju neid inimesi, kes seda otsima tulevad.

Laudtee ääres samblal hakkavad jõhvikad paisuma, kanarbik õitseb ja kõrgematel mätastel punetavad pohlad. Matkajad ei ole teelt kõrvale astunud ja neid korjanud. Tulevad järgmised ja kui nemadki jätavad marjad noppimata, jätkub silmailu veel paljudele. Kui retke lõpetasin ja auto juurde tagasi jõudsin, saabus järgmine auto ja tulid uued inimesed. Mul vedas, et sain rabas üksi olla. Kodus vaatasin, et pildile jäänud pohlamarjadel olid vihmajärgsed veepiisad veel küljes. Hea tunne oli.

09. august Katus kerkib ja hooldustöö algas.

Vana kelder on suurema jao sarikaid peale saanud, jäänud on kolm viimast veel panna. Käisin uurimas, millist katusekattematerjali tuleks osta, et oleks lihtsam paigaldada, sobiks loodusesse ja hind rahakotile vastuvõetav. Tegu on viilkatusega, kokku 100 ruutmeetrit ja saab panna ka suuremaid tahvleid. Aga selleni läheb veel üksjagu aega. Enne teeme viiluotsad ära ja katame kogu katuse servatud laudadega. Seest vaadates jääb korralik katuslagi. Kujutan juba ette, kuidas kevadel selle herilased vallutavad, sest neid jätkub igal aastal nii matkaonni kui välikempsu.

Hakkasin kuusekultuure hooldama. Alustasin kõige pisematest, sel kevadel istutatud taimedest. Kuna põllud said talvel võsast korralikult puhastatud, siis pole olukord praegu kõige hullem. Raskem on taimede leidmine, sest kõigi ladvad ei paista rohu seest välja. Tuleb istutamise järgi aimata, kus järgmine taim on, siis rohus sobrada, taim nähtavale saada ja alles siis kettaga rohi maha niita. Kui juhtub, et tera riivab mõnda kuuselatva, olen õnnetu. Istutasime talgute korras ja kuna mõni tegi seda tööd elus esimest korda, siis pole alati kindel, et kõik taimed kasvama lähevad. Õnneks leidsin kuivanud kuuski vaid 2 tk. Kraavide ääres on ka lepa-, paju- ja toomingavõsusid, need on praegu pehmed ja kerge maha niita. Aega võtab see töö palju. Arvestasin täna tehtud maalapi järgi, et selle aasta kultuurile kulub samas tempos 9-10 päeva. Eelmise kevade kuusekultuuri hoolduseks kindlasti veel teist samapalju ja kolme aasta tagune vajab kindlasti mõningast ülekäimist, kuna see on istutatud endisesse lepikusse. Lepavõsa aga on visa ja võitlus temaga näitab, kes peale jääb, kas lepp või kuused ja mina.

Mõtlen hooldustöid tehes, et kas jälle algab PRIA toetuste puhul see jant, et töid ei tohi alustada enne, kui taotlus vormistatud on. Siiani pole veel tingimused teada. Kuni neid välja töötatakse ja ükskord taotlusi vastu võtma hakatakse, jääksin mina küll töödega jänni. Millegipärast arvatakse, et tööd tellitakse kelleltki teenusepakkujalt. Mina tahan oma metsa ise hooldada (kuni suudan) ja seepärast pean arvestama parajalt pika ajavaruga. Aeg oleks pidada arvestust perioodide kaupa, mitte kuulutada üksainus ühisstardi kuupäev. Uhh, küll tahaks kord kamba ametnikke päevaks metsa meelitada ja neid õhtuni seal sitikate ja parmude seltsis koolitada.

08. august Piirisiht.

Meie kandis oli täna erakordselt lämbe päev. Öösel oli sutsu vihma tulnud, aga pilvetagune päike muudkui hautas. Söödikud tahtsid mind metsas nahka pista, kärbsed pugesid kaitseprillide vahele ja hallivatimehed hammustasid läbi higist märja pluusi. Vaid mõni tuuleiil peletas neid vähemaks. Tõeline katsumus oli sellisel päeval piirisiht ette võtta ja puhtaks niita. Ma polnud paar aastat seda hooldanud ja keskele hakkasid mõned lepad ja pajud kasvama. Rohust ja putkedest rääkimata. Naabrit ma sellel metsalõigul ei tunnegi, sest mets on pärast esimest erastajat juba vist neljanda omaniku käes. Esimene ostja oli kohalik mees ja tema kujundas seal hooldustega ilusa metsa. Kahjuks tulid tal muud plaanid ja müüs metsamaa ära. Teised muudkui raiusid. Nüüd ei näita keegi nägu ja siht on ka minu mure. Seal oli ka kunagi üks talutee, mis viis külasse. Kuna eile lõpetasin karukase tee hooldamise, siis ühe soojaga võtsin samas kõrval oleva piirisihi ette, pikkust sellel 290 m. Kulus 5 tundi pidevat tööd. Pildil jääb paremale minu mets, vasakule naabrite oma, sihi lõpus minu maade heinapõld.

Kui pidasin väikest hingetõmbepausi nii masinale kui endale ja kükitasin puude all varjus, märkasin, et rebasepoiss nuusib minu järel. Tuleb piki niidetud sihti aina lähemale, otsib toidupoolist niidetud puhmaste vahel. Panin masina tööle ja piilusin aeg-ajalt rebast. Muudkui tuleb, mürinat ei tee kuulmagi. Pagan võtaks, fotokas ju autos ja auto teiselpool rebast. Mõtlesin, et kaua ta ikka tuleb. Mu kollane bensiinikanister seisis keset teed ja rebane käis ka seda nuusutamas. Siis taipas vist, et see on küll üks vastik asi ja kadus kõrvale puude alla. Tuul oli kogu aeg tema poolt minu suunas ja küllap seepärast inimese lõhn tema ninna ei ulatunud. Noh, nüüd on tal iga päev võimalus sellel puhtaks niidetud teel omaette jahtida. Kuni mõni jahimees… Kogu päeva jooksul kõlasid metsast hiireviude viuksumised. Vahel lendas mõni pea kohalt üle sihi. Viudel on pojad juba suured ja liiguvad laiemalt ringi.

07. august Ära tegin!

Parajalt soe ja kuiv ilm lasi mul täna pikalt tööd teha ja sain karukase tee, kokku 470m, puhtaks. Veidi lõikasin ka teele ulatuvaid oksi ja laiutavaid põõsaid. Nagu varem kirjutasin, tuleb kord veel kraavides ukerdada ja altpoolt võsa lõigata. Praegu aga on rohi nii lopsakas ja põõsad kõik lehes, et ei hakka ennast selle tööga suvel piinama. Tegelikult pelgan rästikuid, keda seal kraavikaldal vahel näen. Käsitsi lõigates pole mootori põrinat, mis roomajad eemale peletaks. Juba oli teel rohu sees seeni kasvamas: kuldmamplid, soomustindikud ja mõni kuuseriisikas ka. Pildile jäi osa vanast taluteest.

Teisel „objektil”, vana keldri juures, käib sarikate panemine. Mehed nuputasid välja, kuidas terve kolmnurkne sarikas ühes tükis rihmaga üles vinnata. Paistab, et asi läheb korda.

Konnakotka poeg lendab! Nägin neid koos vanalinnuga õhus tiirlemas. Ehk õnnestub kunagi lähemalt näha ja noorkotkast pilt ka saada.

06. august Karukask.

Eile oli vihmapüha. Metsas ei käinud.

Täna võtsin kodumetsa vana talutee tõsiselt käsile. Aega kulub kõvasti, sest ühe aastaga on kraavivõsa kõvasti juurde tulnud ja kallastel turnimine on paras katsumus. Ega ma kõike korraga teha ei jõuagi ja kunagi sügise poole ronin kraavi sisse ja lõikan altpoolt pajud ja lepad juure pealt maha. Kettaga kaldal niites jäävad liiga kõrged tüükad, mis järgmisel suvel kasvatavad uued kasvud külge. Kraavi servas on hästi palju maarjasõnajalga ja nende ilu pärast püüan puhmaid säilitada. Pildil on tööriist jahtumas ja rohtunud, metsa vahele viiv tee ees ootamas.

Üks kraav selle talutee ääres on juba ammustest taluaegadest, teine, sügavam kraav on kaevatud 10 aastat tagasi, kui olin juba maade omanik. Sellest kuivendusest on suur kasu, sest kõrval asuv noor mets sai õige kasvuhoo alles pärast liigvee ärajuhtimist.

Mäletan, et lapsepõlves kuulsin seda metsaosa kasukase metsaks kutsutavat. Ka praegusel ajal kasutan kõnepruugis sõnu karukase tee, karukase mets. Põhjus on üle-eelmises sajandis, mil minu isaisa Jüri vanaisa (samuti Jüri) lasi maha vana karu. Sealt ka tuntud laululugu „Vändra metsas Pärnumaal…” Kes soovib lähemalt teada, kuidas minu vanaisa seda karulaskmise lugu kunagi ajakirjanikule jutustas, võib lugeda siit.

Mäletan, et kui olin päris väike laps, näidati mullegi karulaskmise kaske. Minu meelest oli see poolkuivanud mitmeharuline jäme puu. Mäletamist mööda oli ta juba viltu vajunud. Siis räägiti, et selle kase harude vahelt Kobra Jüri karu pajakildudega maha lasigi. Tütarlast sellised asjad ei huvitanud, aga meelde jäi küll. Maade tagasisaamise järel otsisin metsas seda kohta, kus võis vana kask kasvada. Mäletasin, et seal oli hästi märg mets ja kask kasvas üsna tee kõrval. Vahepeal, kolhoosi aegadel, tehti seal lageraiet ja noor mets oli peale istutatud. Panime väikese tähise minu poolt äraaimatud kohta. Praegu on sildi ümber noori kuuski rohkem kasvamas kui kaski, aga ilus kaasik sirgub lähikonnas küll.

Vändra metsas Pärnumaal…

Vändra metsas Pärnumaal,
Juhhaidii, juhhaidaa,
lasti vana karu maha,
Juhhaidii, aidaa!

Kes ei tunneks seda juba vanast ajast populaarseks saanud laulu. Selle loojaks on esimene Eesti tähtsam kirjamees ja keeleuurija Otto Wilhelm Masing, kes elas aastatel 1763 – 1832. Rahva seas sai ta populaarseks oma „Marahwa Näddala-Lehega“ ja paljude „õppetlikude“ raamatutega. Vändra metsas Pärnumaal on Otto-Wilhelm Masingu kõige rohkem levinud ka praegugi hästi tuntud laululugu.

Vändras aga mäletatakse karutapmise lugu, mis pidavat olema tõepõhjaks eelnimetatud laulule. Vändra taluperemees Jüri Mihkelson olnud see mees, kes ühel suvisel õhtupoolikul ronis kodutalu metsas kõvera kase otsa ja põrutas sealt vanale mesikäpale tulelukuga püssist surmava laengu rindu.

Kui nüüd hakata asjalugu lähemalt uurima, siis on vaieldamatult selge, et tegemist on kahe iseseisva sündmusega. Esimene Eesti kirjamees O.W.Masing puhkas juba mitmendat aastakümmet maamullas, kui Vändra taluperemees Mihkelson ühe kange karu tappis. Rahvasuu aga laulab karulaulu edasi ja kas enam ongi oluline, millisest karust lugu loodi.

Sinna üle 145 aasta tagasi, kui Kobra talu peremees Vana-Vändras sai saagiks vana mesikäpa. Külarahvas jooksis kokku ja jutt kangest jahimehest levis kulutulena. Jutt sellest loost on kandunud edasi põlvest põlve. Järgnev jutustus pärineb 1933.aastast karulaskja pojapoja ja nimekaimu Jüri Mihkelsoni suust ning kirja panduna avaldatud kohalikus „Vändra Teatajas“.

Pajatükkidega metsakolli vastu.

Vana mesikäpp oli kange röövel, murdis loomi ja lõhkus aedu. Inimesed olid hirmu täis ja veised röökinud tema käes. Nuhtlus ja koletis, et hoia kümme versta eemale, kui tahad hingega jääda. Vanamehel suri hobune ja ta arvas, et on muhutõbi. Kui lased teise looma raipe ligi – sellel ka haigus kohe küljes. Vana vedas siis koolnu metsa ja mattis maha. Old nõnda paar päeva, kui äkiste hakanud karjasmaal kange veiste röökimine. Vaat, karu, täma tundis raipe lehka ja eks olegi kraapind hobuse üles. Loomad nägid metsalist ja panid karjuma.

Vana mattis hobuse uuesti mulla sisse ja tegi aia ümber nõnda, et keegi hingeline ligi ei pääse. Ja eks ühel laupäeva õhtul säädis korda tulelukuga püssi. No oli see üks mehine riist. Natike lühem kui vana ise. Toru oli nõnda jäme, et paerguse püssi võib otsapidi sisse lükata. Ega kuuli põldki. Vana tagus katkise paja kõrvad tükkideks, sangad murdis takkapeale. Laengut andis peoga kaaluda. No kui niisuke robin vastu rindu tuleb, siis ikka vaata mehest läbi.

Võtab jah vana püssi ja ronib kase harude vahe. Kes tahab, võib vaadata veel paergugi – kask kasub meite metsas ja on sajast aastast üle. Kui pikad käed, saab ümber kase oma sõrmi katsuda, kui põle – ära hakka katsumagi.

Nojah, vana ronib kase harudele kui saunalavale. Süda omal raske nagu kibi. Metsakoll ei mõista nalja. On ennegi nähtud, et nad ronivad puid mööda üles. Hakkas juba pimedaks kiskuma, kui äkki mesikäpp tuleb tats-tats puude vahelt ligemale. Vaatab ja nuusib – aed ees. Hää lehk ninas, aga ligi ei saa. Tõuseb siis kahele jalale püsti ja paneb käpad aiateivaste otsa.

Vana oli pärast rääkinud, et seisis mu vasta kui mees. Kurgu all oli valge lapp, sinna vana sihtis ja sättis, kui äkki käis vali kärgatus, nõnda, et kogu mets oli parinat-kõminat täis.
Röögatas karu ja karjatas vana: püss oli and tuld eest ja takka. Oli vana värk, põld õiget pidamist.

Karu vajunud ühe neljandiku tagasi ja sinna ta jäänd. Vana tuld koju ja old näost üsna must paugust ja rohust. Üteld, et maha ta jäi, ei mina julend vaadata, kas liigutab veel või põle änam hinge õhku sees. Külamehed tulid siis hangude ja vikatitega kaasa ja nägid, et oli surnud mis surnud.

Pärast vana kiitis: „Hobune mul suri, aga nii kui paugu tegin, nii oli mul kahe ja poole aastane sälg käes.“ Ta oli karu naha müünud ja saanud selle eest 15 rubla. Selle raha eest ostnud Pärnu laadalt noore sälu.

Metsakoll kaalus 9 puuda. Liha oli mitmeks ajaks süüa. Rasvast sai saapaträäni. Isegi Lelle pudelivabrikandid said karu liha osta. Rääkimist, laulmist sellest ilmkärakast jatkus tuleviku põlvedele…


Eeltoodud loos on huvitav jälgida Vändra murret. Ent lugegem edasi, mis 1933.a. „Vändra Teataja“ karulaskja lapselapsest Kobra-Jüri taluperemehest veel kirjutab.


Ajalooline kask Kobra talu maal.

Vana taluperemees Jüri Mihkelson on lahkesti nõus uudishimulikule võõrale näitama paika, kus tema vanaisa võitles karuga. See on taluhoonest eemal umbes pool kilomeetrit. Mitmed teised puud on põlise kase ümber langenud sae ja kirve all, kaske aga peremees hoiab. Kaks aastat tagasi peeti siin suurem pidu. Siis oli möödunud seitsekümmend aastat Vändra metsaröövli surmapäevast. Vana-Vändra alevikust tuli peremehe sugulasi ja tuttavaid suur autotäis. Joodi kapakalja, meenutati muistseid lugusid ja lauldi muuseas „Vändra metsas Pärnumaal lasti vana karu maha…“

Vändra kohta öeldakse, et kanged olid siin karud, aga veel kangemad on mehed. Kobra peremees Jüri Mihkelson on ümbruskonna üks silmapaistvamaid talunikke. Ikka paneb ta rahvast endast rääkima, kas jõukusega või viguritega.

Sinna ei ole palju tagasi, kui peremees Mihkelson pühitses 100-aastast sünnipäeva.
Ta ise küll nii vana ei olnud, aga ta sai sada aastat täis, kui arvas oma vanadusele hobuse aastad juure. Peremees Jüri 70 ja hobune Juku 30, kokku täpselt sada.


Perekonna ajaloost:
Kobra talu peremees, karulaskja Jüri Mihkli poeg Mihkelson (Michelson) on sündinud 1809, surnud 1863, tema poja Mihkli (1836-1902) poeg Jüri Mihkelson on sündinud 1862, surnud 1944, Jüri poeg Jüri Mihkelson sünd. 1910, jäi II Maailmasõjas kadunuks. Jüri tütar Leili (1943) on omandireformi käigus tagastatud talumaade praegune omanik.

Talukoha ajaloost:
Kobras, samas paigas, on perekonna eelmised põlvkonnad elanud vähemalt 16.sajandist. Nii palju on olnud võimalik Ajalooarhiivi andmetest teada saada. Kobra-Jüri talu on Vana-Vändra mõisalt päriseks ostetud 1878.a. Mihkel Mihkelsoni poolt, pärandatud edasi lastele ja lastelastele ning omandireformi käigus tagastatud 1997.a.




KARULASKMISE LUGU ON PÕLVEST PÕLVE EDASI RÄÄGITUD. „KARUKASK“ KASVAS VEEL 1940-NDATE LÕPUS, KUNI VANADUSEST HARUHAAVAL MAHA LANGES. „KARUKASE“ KOHT ON TEADA JA TÄHISTATUD. METSAS KASVAVAD JUBA SELLE KASE LAPSELAPSED. PAAR-KOLMKÜMMEND AASTAT TAGASI SATTUSID SAMAS KOHAS VASTAMISI KOHALIK METSAVAHT JA MESIKÄPP. SUUR OLI MÕLEMA EHMATUS. VIIMASTEL AASTATEL ON KARUJÄLGI NÄHTUD. 2002.a. SUVEHOMMIKUL TATSAS ÜKS KARU LÄHEDUSES RIIGIMETSA RAIELANGIL. 2006.a. SUVEÕHTUL SATTUSID JAHIMEHED SOKUJAHIL OLLES KRAAVIS NORSKAVA KARU PEALE.

04. august Sildiga või sildita.

Nagu tellimise peale on ilm jahedaks muutunud. Minul seisab ees mitu rasket tööpäeva kodumetsas „karukase” teed ja kraave niites ning võsast puhastades. Jahe ilm sobib. Täna tegin algust, kuigi vahepeal pidin vihmahoo möödumist varjus ootama.

Jõudsin tööd tehes sildini, mis tähistab minu kinnistu algust. Ja seal tuli mõte sel teemal kirjutada. Omal ajal kõhklesin, kas selline eramaad tähistav silt ikka on sobiv kusagile metsasihile üles seada. Palju on neid silte kirutud linnainimeste poolt, et kusagile ei tohtivat enam minna – puha eramaa. Tegelikult ei keela erametsa tähis päevasel ajal liikumist, seente või marjade korjamist ja niisama jalutamist. Küll aga annab silt aimu, et sel maal või metsal on omanik. Minul pole veel sildi juurde omaniku kontaktandmeid lisatud, aga edaspidi loodetavasti ma seda teen. Õnneks pole meie kant ja metsad puhkajatele nii ligimeelitavad kui linnade lähistel asuvad paigad. Väga harva kohtab juhuslikke rännumehi.

Minu maade naabriks on suuremalt jaolt riigimets ja seetõttu pean vajalikuks tähisega märku anda, et siitmaalt on kogu rahva omand lõppenud ja edasi on eramaa. Sel põhjusel pean vajalikuks, et alates eramaa piirist oleksid nii teed kui kraavid korralikult hooldatud ja iga metsas liikuja märkaks kohe, et maal on peremees. Siia ei visata prügi maha, ei sõideta ATV-dega, ei võeta loata puid maha, pehme pinnasega aastaajal ei liiguta traktorite ega autodega jne. Jahimehed, kellega on maade kasutamise leping sõlmitud, teavad väga hästi neid piire ja minu nõudmisi. Kõik need aastad pole meil mingeid omavahelisi arusaamatusi olnud. On kokkulepe, et kui mehed metsas midagi kahtlast märkavad, tuleb mulle otsemaid telefonikõne. Selline koostöö oli mul siiani ka metskonnaga, riigimetsa peremehega. Mis tulevikus saab, pole teada, sest metsnik on pensionile saadetud ja uute peremeestega pole veel tuttavaks jõudnud saada. Või mis see tundmine enam annabki, sest raieid korraldab üks, hooldamist teine ja mine tea, mis asju veel kolmas mees ajab. Pole enam metsnikku, kes kõike teadis ja ka eraomanikust naabreid tundis.

01. august August käes.

Kiirelt möödub meie suvi. Kahju vaid, et tööd tehes ei jää piisavalt aega lihtsalt olemiseks. Selle nädalaga jõudsin olulisematele kohtadele ringi peale ja loodetavasti pole niipea enam neid kohti niita tarvis. Kütsin läbi peaaegu 15 liitrit bensiini. Jäänud on veel sünnikodu ümbrus, mis vahepeal pooleli jäi. Aga ka „karukase” tee, mis on samuti pärandkultuuriobjekt. Seal tuleb ka kraavivõsa niita ja palavate ilmadega on see päris ränk katsumus. Sitikate pärast, kes rohtu liigutades ründama kipuvad. Augusti teises pooles läheb lahti kuusekultuuride hooldus. Aga kõigest kunagi järgemööda.

Suve küpsemise märgiks on ka sarapuupähklid. Neid on sel aastal vähevõitu, eelmisel aastal olid ikka puud paksult pähkleid täis ja mänsak, see pähklisööja lind, krabistas mitu nädalat ja kogus rohkelt talvevarusid. Tal ei jää ükski tuumakas pähkel leidmata.

Mesilased elavad saare õõnsuses edasi ja vahetpidamata käib mingi toimetamine. Keldri sarikate virn kerkib. Pooled on valmis.