Kui ma kevadel kirjutasin, et metsas õitseb palju õunapuid ja peaksin sügisel neid vaatama minema, siis mõne juurde olen tööjärjega juba jõudnud ja ubinadki ära proovinud. Kõik on enam-vähem söödavad, mõni mahlasem ja magusam, mõni roheline ja paksu koorega. Märkasin, et peale minu tunnevad teisedki nende vastu huvi. Rohi on puude alt tallatud ja mahakukkunud õunu pole näha. Küllap käivad metssead või kährikud. Aga suuri oksi on kõrgemalt võimelised murdma vaid põdrad. Ju nemadki maiustavad vahelduseks õuntega.
August on läbi ja suvigi möödas. Asjalikum ja töömeeleolus september on ka hea kuu. Kuusekultuurides on veel palju tööd ja koduaed sunnib pingutama. Seenemetsad meelitavad ja rändlindude parved pakuvad huvitavaid vaatlusi. Konnakotka poeg lustib alles väljade kohal ja teeb vigurlende, iseäranis siis, kui mõni väiksema röövlinnu nooruk liiga lähedale on julgenud tulla. Olin sellise vaatemängu tunnistajaks. Mulle tundus, et neis kohtumistes puudus vaen või võimu näitamise vajadus, pigem nautisid mõlemad päikselist ilma ja äsja omandatud lennutrikke.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar