Jõudsin tööd tehes sildini, mis tähistab minu kinnistu algust. Ja seal tuli mõte sel teemal kirjutada. Omal ajal kõhklesin, kas selline eramaad tähistav silt ikka on sobiv kusagile metsasihile üles seada. Palju on neid silte kirutud linnainimeste poolt, et kusagile ei tohtivat enam minna – puha eramaa. Tegelikult ei keela erametsa tähis päevasel ajal liikumist, seente või marjade korjamist ja niisama jalutamist. Küll aga annab silt aimu, et sel maal või metsal on omanik. Minul pole veel sildi juurde omaniku kontaktandmeid lisatud, aga edaspidi loodetavasti ma seda teen. Õnneks pole meie kant ja metsad puhkajatele nii ligimeelitavad kui linnade lähistel asuvad paigad. Väga harva kohtab juhuslikke rännumehi.Minu maade naabriks on suuremalt jaolt riigimets ja seetõttu pean vajalikuks tähisega märku anda, et siitmaalt on kogu rahva omand lõppenud ja edasi on eramaa. Sel põhjusel pean vajalikuks, et alates eramaa piirist oleksid nii teed kui kraavid korralikult hooldatud ja iga metsas liikuja märkaks kohe, et maal on peremees. Siia ei visata prügi maha, ei sõideta ATV-dega, ei võeta loata puid maha, pehme pinnasega aastaajal ei liiguta traktorite ega autodega jne. Jahimehed, kellega on maade kasutamise leping sõlmitud, teavad väga hästi neid piire ja minu nõudmisi. Kõik need aastad pole meil mingeid omavahelisi arusaamatusi olnud. On kokkulepe, et kui mehed metsas midagi kahtlast märkavad, tuleb mulle otsemaid telefonikõne. Selline koostöö oli mul siiani ka metskonnaga, riigimetsa peremehega. Mis tulevikus saab, pole teada, sest metsnik on pensionile saadetud ja uute peremeestega pole veel tuttavaks jõudnud saada. Või mis see tundmine enam annabki, sest raieid korraldab üks, hooldamist teine ja mine tea, mis asju veel kolmas mees ajab. Pole enam metsnikku, kes kõike teadis ja ka eraomanikust naabreid tundis.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar