Juba imestasingi, et suve teises pooles pole tavapärastes kohtades enam rästikuid näinud. Kevade poole oli neid vaata et iga päev kindlas kohas teed ületamas või niisama vedelemas. Sirged nagu pulgad keset teed ja tegu, et eristada, milline puuoks, kes uss. Tuleb pattu tunnistada, et paar suve tagasi ajasin tahtmatult ühe sellise „pulga” rataste alla ja ta sai hukka.
Päev läbi oli tugev tuul ja kui koju sõitsin, tundus, et oksaraag on teele kukkunud. Igaks juhuks pidurdasin – ei olnud oks, hoopis pruun siksakiline madu oli. Teooria järgi emane rästik. Isased pidavat kas mustad või hallid olema, emased pruunid. Ootasin, kuni ta suvatses liikuma hakata ja teeserva rohu sisse roomas. See on üks eriline koht, kus neid sageli näen. Ühel pool mahajäetud ja võssakasvanud maa, mis vene ajal poolvägisi metsast maaparanduse käigus põlluks muudeti ja nüüd püüab loodus seal endist olukorda taastada. Head põldu ei saanud sellest kunagi. Teisel pool lageraielank, kus võsa ja risu peal. Kõikjal on paks niitmata kuluhein, kus suvel rukkiräägud laulavad. Sügisel ilmuvad pajupõõsaste vahele põdrad. Seal siis rästikud üle tee voorivadki.
Tegin ilusa ilmaga hulga kasulikku tööd ära. Tänu tugevale tuulele polnud kiusajaid parmusid ega kärbseid. Niitsin lepavõsa. See on pehme ja lõikur võtab seda kui tavalist putke. Tahan proovida, kas augustikuine võsalõikus mõjub tõhusamalt kui sügisene. Tegelikult oleks vaja vana kuud, milleni läheb veel veidi aega. Talvel said vanad lepad vahelt maha võetud, et kaskedel, kuuskedel ja vahtratel oleks rohkem ruumi. Kuna mets jääb taluõue sissesõidutee kõrvale, tahtsin leppadest päriselt lahti saada. Valdavaks jäävad kuused, aga mõned põlispuud – kased, haavad, pärnad - lisavad metsale väärikust.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar