10. august Vihmas ja päikeses.

Käisin täna rabas. Mida aeg sügise poole, seda värvilisemaks rabamaastikud muutuvad. Puhkepäeviti liigub loodusrajal palju inimesi ja on suur vedamine, kui õnnestub mõneks ajaks sinna üksinda jääda. Kui kohale jõudsin, oli laudtee alguses trobikond autosid. Mõtlesin, et jälle ei vea. Suve algusest jäi sealt halb meenutus, kui noor seltskond puhkekohas lärmakat pidu pidas ja kogu sodi lauka servale maha poetas. Valus oleks sellist pilti uuesti näha.

Läänekaarest lähenesid aga tumedad pilved ja otsustasin oodata. Peagi kallas tõelist paduvihma. Riburada hakkas märgade riietega inimesi rabast välja pudenema ja järgemööda tühjenes teeserv autodest. Paarikümne minuti pärast säras taas päike. Astusin vaikselt ja nautisin raba lõhnu ja värve. Sihtkoht oli kaunis rabajärv vesiroosidega. Istusin seal ja mõtlesin, et millist rikkust küll meie maal leidub ja kui palju silmailu loodus pakub. Ja et leidub palju neid inimesi, kes seda otsima tulevad.

Laudtee ääres samblal hakkavad jõhvikad paisuma, kanarbik õitseb ja kõrgematel mätastel punetavad pohlad. Matkajad ei ole teelt kõrvale astunud ja neid korjanud. Tulevad järgmised ja kui nemadki jätavad marjad noppimata, jätkub silmailu veel paljudele. Kui retke lõpetasin ja auto juurde tagasi jõudsin, saabus järgmine auto ja tulid uued inimesed. Mul vedas, et sain rabas üksi olla. Kodus vaatasin, et pildile jäänud pohlamarjadel olid vihmajärgsed veepiisad veel küljes. Hea tunne oli.