16. august Kotkapoeg.

Märja laupäeva hommikupoolik tegi tuju rõõmsaks, sest meie poisid paarisaerulisel tulid olümpiamängudel hõbemedalile. Sellised võidud on väikerahvale väga tähtsad.

Täis indu, suundusin metsa tööle. Peab iga tundi kasutama, et töödega järje peal olla.

Ilm oli mõnusalt soe, niiske ja pilves. Olin vaevalt oma maa piiri ületanud, kui märkasin teel veelombis konnakotka poega. Täpselt sama lugu, mis nädalaid tagasi noorte kanakullidega veidi teises kohas oli. Paistab, et veeloigud pakuvad lindudele huvi. Täna jäi konnakotka ja minu vahemaa liiga kaugeks, et korralikku pilti saada. Kui ta lõpuks lendu tõusis, võttis kursi minust veelgi eemale. Sulestikust on näha, et nii tiibadel kui sabal on rohkesti valgeid täppe. See on noorlinnu tunnus. Õhtul tagasi koju sõites istus kotkapoeg üsna samas kohas suure männi oksal. Peatusin ja sain kotkast tükk aega binokliga vaadata. Mulle meeldib, et need linnud on rahuliku närvikavaga ja kui otsest ohtu pole, ei tõtta nad ära lendama. Katsu sa hiireviud sedaviisi vaatama jääda – kohe läinud. Kanakullid on veelgi arglikumad ja ka selle tõttu, et nad liiguvad madalamal puutüvede vahel, pole neid kuigi lihtne märgata. Kotkas aga lendab kõrgel, toitu käib maapinnal hankimas ja ilmaasjata oma energiat ei kuluta. Seepärast on neid sagedamini võimalik näha kui salapäraseid röövleid - kanakulle.

Hooldasin kuusekultuuri. See tähendab, et niitsin esialgu kraavikaldalt võsa, takjaid ja putki ning seejärel asusin taimede ümbert kõrget rohtu ja hõredat võsa lõikama. Täna tegin algust 2007.a. kultuuri hooldusega. Tegelikult läksin vaatama, kas taimed rohust välja paistavad ja kui juba kord kohal olin, siis alustasin otsast hooldustöid.