24. august Kokkutulekud.

Juhtus nii, et ühel nädalavahetusel oli mul kaks kokkutulekut korraga. Aga kes liigub, see jõuab igale poole. Esiteks käisin Raplamaal parimate metsaomanike ja metsaühistute esindajate kokkutulekul. Kohal oli umbes 80 metsainimest. Sai kuulata ilukõnesid ja kasulikku nõuannet metsanduslike toetuste taotlejatele. Selles viimases midagi head väikeomaniku jaoks ei olnud, pigem vaid tuju rikkuvaid märke. Sellest kirjutan tulevikus, kui ühel päeval oma metsa hooldustöid jätkama pääsen. Huvitav oli ringkäik 2007.a. Eesti parima metsaomaniku metsas ja seal tehtud tööde nägemine. Piltidele jäid erametsaomanikke ühendava organisatsiooni, Erametsaliidu juhatuse liikmed ning tegevjuht.


Ma ei oodanud ära metsarahva õhtust programmi ja kiirustasin tagasi kodumaile, kus kogunesid minu head sõbrad – looduspiltnikud. See rahvas on juba kolm viimast aastat olnud minu metsaga seotud. Nimelt istutame koos igal kevadel kuusetaimi. Minule pakub heameelt kohtuda loodusest lugu pidavate inimestega ja neile omakorda võimalus teha midagi kasulikku. Neist aastatest alates on minu metsa noored kuused omamoodi meie kõigi ühisomand. See tõukab mindki tagant taimi paremini hooldama ja metsloomade kahjustuste eest kaitsma, sest kõigil oleks järgmisel kevadel talgutele tulles kurb näha asjata tehtud tööd. Suve lõpu kokkutulek aga on tavaliselt mõeldud puhkamiseks. Seekord hakkas õhtul lausvihma kallama ja sundis katusealusest varju otsima. Aga looduspiltnik on igasuguse ilmaga harjunud. Oli laulu, pillimängu ja mõnusat juttu. Kohale oli tuldud nii autode, rongi, kui ka jalgratastega. Mulle teeb rõõmu, et järjest tuleb juurde noori loodussõpru, kes on samas ka osavad loodusfotograafid. Kas kõik neist suudavad tulevikus oma mõtlemises ja maailma nägemises jõuda samale tasandile, kus asub Fred Jüssi, pole teada. Eeskuju on olemas.