Märkasin juba eelmisel nädalal, et mõnede noorte kuuskede pungad, mis peaksid alles tuleval kevadel avanema, on lahti läinud ja helerohelised võrsed sirutuvad ülespoole. Varem pole sügiseti teist kasvutsüklit tähele pannud. Selle suve teine pool on metsataimedele soodus olnud ja nüüd on nad vist otsustanud tasa teha selle mahajäämise, mis kuiva kevade tõttu tekkis. Mäletan, et käisin suve alguses kevadel istutatud kuusetaimi vaatamas ning olin murelik, sest ilm oli kuum ja maa kuiv. Tundus, et kõik justkui ootavad paremaid aegu. Alles jaanipäeva paiku läks õige kasvamine lahti. Nendega on praegu kõik hästi. Uusi võrseid kasvatavad hoopis aasta varem mulda pandud puukesed. Eriti need, kuhu langes lõuna pool kasvavate suuremate puude vari ja kus selle aasta juurdekasv niigi vägev oli.
Hooldasin täna kuusekultuure. See töö nõuab kannatlikkust ja pidevat tähelepanu ning väsitab tublisti. Ühtki taime ma seekord õnneks ei vigastanud. Kõige suurem vaenlane on kastik, mis märjana muutub raskeks ja lamandub, mattes väiksemad kuusekesed enda alla. Eelmisel sügisel tehtud hooldustööst on tublisti kasu ja lepavõsa on juba palju vähem. Küll aga tuleb vanadest põllukraavidest pajuvõsa igal aastal uuesti niita. Tema sunnik ei väsi inimesega võitlemast ja jääb kindlasti peale. Ja hea kah, sest kust põdrad ja kopradki peaksid toitu saama, kui pajuvõsa enam poleks. Minu mure on mõned aastad kuuskede eest hoolt kanda ja kui ladvad juba rohust ja muust võsast kõrgemad on, küll siis tulevad ise toime.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar